Hajutatud vastutus

Aleksei Lotman Foto: Madis Sinivee

Looduskaitse sünniaastaks loetakse tihti Yellowstone’i rahvuspargi loomist 1872. aastal. Loomulikult on iga selline algus tinglik, sest igal lool on eellugu, kuid see ei muuda põhilist: umbes poolteist sajandit tagasi sai alguse maailmas kiiresti levinud suhtumine, mille kohaselt on seaduse alusel tegutsev riigivõim üheks oluliseks looduse kaitse tagajaks.

Loomulikult on riigi võim ja seadus tihti ka hoopis vastupidiste arengute mootor. Demokraatlikus maailmas sai seetõttu ajapikku tavapäraseks, et looduse kaitse ja selle hävitamise arvelt kasu saamise huvide õigusi hakati kaaluma ka kohtutes. Ent kohtus ei ole pooled võrdsed, kui ühel puudub ligipääs teabele – või kui näiteks üldse eitatakse kaebeõiguse olemasolu.

Eri riikides on neile probleemidele lähenetud erinevalt ja täiesti ühtset üleilmset raamistikku pole tänini. ÜRO Euroopa majanduskomisjoni raames sõlmisid enamik Euroopa ja osa Aasia riike läinud sajandi lõpul Taanis Århusi linnas rahvusvahelise lepingu, mis tagab kodanikele õiguse saada teavet keskkonna kohta, osaleda keskkonnakaitset puudutavates otsustamistes ja pöörduda nende õiguste kaitseks kohtusse. Neist esimene – õigus saada teavet – on paljuski järgmiste eelduseks ja just sellest kirjutab Keskkonnaõiguse Keskuse jurist Kadi-Kaisa Kaljuveer. Kõik, kes soovivad kaitsta enda ja oma lähedaste õigust puhtale elukeskkonnale, võiksid selle artikli põhjalikult läbi lugeda.