Juhtkiri: moraalselt küsitavad valikud

USA president Donald Trump Foto: Jacquelyn Martin/AP

«Meie jaoks on kõige olulisem head liitlassuhteid Ameerika Ühendriikidega, NATO tugevus ja kindlus. Ja sellel puhul oleme me paljude valikute ees, millest mõned on moraalselt väga küsitavad, nagu näiteks kurdide tulevik,» ütles kolmapäevaõhtuses «Aktuaalses kaameras» Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse juht Sven Sakkov. Palju paremini ei saa Eesti olukorda seoses Türgi sissetungiga Süüriasse kokku võtta.

Ja siis veel üks, märksa lühem tsitaat Süürias toimuvaga seoses.

«Alliansid on väga lihtsad,» («Alliances are very easy») lausus USA president Donald Trump, vastates ajakirjaniku küsimusele, kas pärast kurdide abiga ISISe võitmist ja nüüd nende hätta jätmist muutub liitude sõlmimine Ameerikale raskemaks. Hetk hiljem kõlas Trumpi suust õigustus, millele on meedias reageeritud niimoodi, et tuleb meelde vana ütlus: ei tea, kas nutta või naerda. Nimelt et kurdid ei aidanud ameeriklasi Teise maailmasõja ajal Normandiasse tungimisel.

Siinkohal võib irooniliselt torgata: nüüd me siis teame, mis kaalub üles umbes 11 000 võitluses ISISega langenud kurdi ohverdused.

Eelnevast koorubki välja Eesti riigi dilemma. Jah, USA on meie liitlane, kelle rolli on raske üle tähtsustada. Aga kui seda juhib president, kelle meelest on ühe liitlase võtmine ja teise jätmine kergekaaluline küsimus, siis olemegi neetult ebameeldivas olukorras, kus meie valikud võivad korraga olla nii moraalselt valed kui ka otseselt kahjulikud pikemas plaanis. Kahjulikud kõige selle mõttes, mida oleme harjunud pidama väärtuspõhiseks välispoliitikaks.

On põhjust kriitiliselt küsida: millisest väärtuspõhisest poliitikast ja missuguses võtmes saab tänapäeva maailmas üldse rääkida? Suhetes Hiinaga? Suhetes Venemaaga? Suhetes meie suurima liitlase USAga, kes on end alati esitlenud vabaduse majaka ja demokraatia kantsina ning nüüd kõik selle sinnapaika jätab?

Kui USAd juhib president, kelle meelest on ühe liitlase võtmine ja teise jätmine kergekaaluline küsimus, siis olemegi neetult ebameeldivas olukorras, kus meie valikud võivad korraga olla nii moraalselt valed kui ka otseselt kahjulikud pikemas plaanis.

Ja mille nimel? Türgi pole USA abivalmidust millegagi ära teeninud, saati siis veel ameeriklasi lojaalselt aidanud kurdide arvel. Alles hiljuti ostis Türgi Vene õhutõrjesüsteemi ning mis puudutab USA-vastast propagandat, siis selles vallas oleks türklastel venelastele üht-teist õpetada, mitte vastupidi.

Türgi sissetung Süüriasse mõjub märgina, et maailm on rahvusvahelistes suhetes astumas järjekordsesse uude ajastusse, kus liidud on veelgi ebastabiilsemad kui 17. sajandil Kolmekümneaastase sõja aegses Euroopas. Seepärast polegi kurdidega toimuv meie jaoks lihtsalt üks huvitav teema, vaid see on tihedalt seotud meie strateegiliste, see tähendab eluliste küsimustega. Sakkovi sõnumi juurde tagasi tulles: Eesti peab oma välispoliitikas tegema valiku, kuid sõltumata sellest, kuidas me valime või kelle poole hoiame – see valik on igal juhul halb.

Säärases üha segasemas maailmas ei maksa kõiki mune ühes korvis hoida. Sestap ongi väga õige, et teeme Aafrikas kaitsekoostööd Prantsusmaaga, et Eestis on Briti väed ja et toimub regionaalne kaitsekoostöö mitte ainult Läti ja Leedu, vaid ka NATOsse mitte kuuluvate Põhjamaadega. Ning Isamaa ja EKRE valimislubadust suurendada kaitsekulutusi üle praeguse kahe protsendi SKTst tasub samuti meelde tuletada.