Juhtkiri: maainimesed – kaotajad

Postkast. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Eesti Posti otsus tõsta kojukande hinda enam kui kümnendiku võrra tähendab teenuse hääbumist just maapiirkondades. See pole meediamajade hirmutustaktika või jõuvõte, vaid selge tõdemus, et 11,1-protsendiline hinnatõus muudab paberajalehtede müügi maapiirkondades ebaotstarbekaks. Nõnda kannatab kogu kojukandeteenus.

Väliskaubandus- ja infotehnoloogiaminister Kert Kingo, kelle korraldada on ka postiteenus, ütleb seepeale, et meediamajad vaadaku ise oma ärimudelid üle. Kas see on tõesti kohane soovitus? Seda olukorras, kus Eesti ajakirjandusväljaanded suurendavad jõudsalt digitellijate osakaalu, tuues iga lugeja nutiseadmisesse kvaliteetse ajakirjanduse, mille eest lugeja on valmis maksma. Et paberleht jõuab maal postkasti alles pärastlõunal, selle taga on just nimelt Eesti Post.

Riigi reguleerida on seejuures ka reklaamiturg. Ainult reklaamiraha eest teadupärast head ajakirjandust enam ei tee, sest jäme ots on läinud hargmaistele Google’ile ja Facebookile, kelle tegevuse üleüldine maksustamine on kogu Euroopa Liidule paras peavalu.

Kui see on seadusandja ja eraettevõtete mure, mille lahendamist Kingolt oodata ei saa, siis Eesti Posti teenuse kvaliteediga tegelemine võiks ministrile siiski jõukohane olla. Liiati on just Eesti Posti, mitte aga meediaettevõtete tegemata jätmine põhjuseks, miks maainimesed ei taha alles õhtul saabuvaid lehti tellida.

Kuid korda võiks see minna EKRE ministrile põhjusel, et kujunenud olukord on sümptom sügavast ühiskondlikust lõhest, mis iseloomustab aega, milles elame, ning probleeme, millega Kingo valitsusse toonud erakond lubas võidelda.

Nimelt käib jutt üleilmastumisest, mis on toonud meile rikkust, mida iseseisvuse taastamise ajal õieti ette ei kujutanudki. Kuid suure edu ja peadpööritavate muutuste tulemusena on tekkinud üha selgemad võitjad ja kaotajad.

Need on (pea)linnainimesed ja maainimesed. Eesti pole selle murega üksi, kuid seda enam ei saa neist probleemidest mööda vaadata. Asustustihedus on selges seoses majandusliku innovatsiooniga, ent jürimõisalikult «kõik Tallinna» ei ole ju ka tõsiselt võetav lahendus.

Eesti riiki on kallis pidada – see pole mingi uus tõdemus. Kuid oleme otsustanud seda teha, mistõttu on oluline, et ka väljaspool Tallinna-Tartut oleks võimalik elada.

Jääb ka selgusetuks, milline on Kingo koduerakonna EKRE poliitiline põhjendus sellisele otsusele. Kas polnud just maainimeste ja «mitte-eliidi» eest seismine erakonna poliitilise platvormi nurgakiviks? Kui ajalehtede kohalevedu muutub maapiirkondades mõttetuks, kaob peagi põhjus seal üldse postiteenust jätkata.

Eesti riiki on kallis pidada – see pole mingi uus tõdemus. Kuid oleme otsustanud seda teha, mistõttu on oluline, et ka väljaspool Tallinna-Tartut oleks võimalik elada. Riigiettevõtteid juhitakse seejuures õigustatult kui äriettevõtteid, mitte mõnd ametiasutust. Ent kui riik lähtub üksnes kitsast turuloogikast, siis milleks üldse riigifirmat pidada?

Kingo erakonnakaaslane, maaeluminister Mart Järvik on samal ajal välja tulnud sada aastat vana plaaniga anda inimestele harimiseks maad. Vahest kasutaks olemasolevat raha aga selleks, et tagada inimväärne elu juba neile, kes pole otsustanud maalt ära kolida?

Eesti elu ei saa koonduda üksnes kahte suuremasse keskusesse. Lühinägelik regionaalpoliitika aga meid just sinna tüürib. Hämmastav lihtsalt, et seda viib ellu erakond, kes toetubki suuresti maapiirkondade valijatele.