Lõplik jõudmine lõputusse juulisse

Liisi Ojamaa. Foto: Peeter Langovits

Lõputu juuli kui teatav utoopia, mille Liisi Ojamaa ligemale 30 aastat tagasi läbi kirjandusliku kujundi paljude kohalike luulesõprade hinge kirjutas, on Ojamaa enese jaoks – kui seda kujundina edasi arendada, tema metafüüsilist mõõdet pisut meelevaldselt paisutada – alates üleeilsest reaalselt ning pöördumatult kätte jõudnud.

Ojamaa lausus lõputu juuli oma toonase (ning tagantjärele võib vist öelda, et etteulatuvalt ka hilisema) loomingu katuskujundiks 1990. aastal avaldatud esikkogu nimiluuletuses ning 1993. aastal avaldatud kogu «Myyrid & Wärawad» avaluuletuses. Lõputu juuli tähistab ideaalina võimalust olla naiivne ja vaba, kergelt hajameelsel ja melanhoolsel moel õnnelik ning armunud, teistest inimestest ja ilmastikust sõltumatu; see sümboliseerib võimalust minna paljajalu läbi linna, «jalataldades laulmas wältimatuse kergus» («Ärasaatmata kirjad», lk 48).

Paljajalu tänavail kõndimine – üks Ojamaa varajase luule kinnismotiive – polnud tema puhul mitte pelgalt kirjanduslik kujund, vaid argise elu loomulik osa. Aastate eest võis teda soojemate ilmadega kohata ikka linnas ilma jalavarjudeta, saadetud möödujate pilkudest, mis peegeldasid nii imestust kui kohati ka halvastivarjatud võõristust. Mulle nähtus selles Ojamaa poolelt omamoodi hipipunki: sõltumatuse, süütuse ja naiivsuse manifestatsiooni, demonstratiivset soovimatust end välise maailma eest kaitsta. Nüüd on Ojamaa seal, kus võib olla kogu aeg paljajalu. Lõputu juuli.

Sellest kujundist hoolimata polnud Ojamaa kunagi eesti luule päikesetüdruk. Sest suve – ning sellega mõtteliselt kaasnevaid nähtusi ja seisundeid: soojust, valgust, õnne, hingerahu jne – leidub tema tekstides tegelikult vähe. Suvi ei anna end kergelt kätte – Ojamaa värssides on ikka sügis, kevad või talv, üks enamasti hullem kui teine, riimumas välise keskkonnana tema luulemina sisemiste meeleseisunditega.

Milleks on enamasti leebe melanhoolia, see paljude poeetide emotsionaalne ja imagoloogiline päriskodu. Ojamaa käsitluse sellest tegi minu jaoks veenvaks ja veetlevaks asjaolu, et ta ei püüdnud seda liigselt estetiseerida ega ammugi mitte heroiseerida; tema värsside taga polnud mitte kalkuleeritud kirjanduslik poos, vaid reaalne inimene.

Liisi Ojamaa. Foto: Toomas Huik

Liisi Ojamaa tuli eesti luulesse 1990. aastal ilmunud noorte naiskirjanike kassetis, kus tema kõrval debüteerisid ka näiteks Elo Vee (Viiding) ja Triin Soomets – kaks kardinaalselt erineva kirjandusliku autoripositsiooniga autorit, üks über-irooniline ning teine über-mänguline (kümnend hiljem jõudsid Ojamaa ja Soometsa tekstid üksteisele nii autoripositsiooni kui ka stilistika poolest märkimisväärselt läheneda). Nende kahe foonil mõjus Ojamaa toona vähemalt minule nii heas kui halvas mõttes justkui ajastuga eksinu.

Tema kirjanduslikku käekirja määratleb silmatorkavalt paljudes tekstides seda tüüpi siirus ja lihtsus, mida on eesti kirjanduses juba Juhan Liivi aegadest peale peetud (pooleldi õigustamatult) millekski, mis kuulub pigem harrastusluule juurde ega peaks seega pälvima nõudlikumate ja haritumate lugejate tähelepanu, avalikust kiitusest rääkimata.

Seda muljet süvendas ning süvendab siiani omalt poolt Ojamaa mõneti puberteetlikult mõjuv kalduvus kasutada lisaks &-märgile läbivalt koguni kolme võõrtähte (y, w, x) ning põimida eestikeelsesse teksti ingliskeelseid värsse.

1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse eesti luulekaanonis liigitus Ojamaa algselt otsapidi punkluulesse, kus olid kogude avaldamiseni jõudnud autoritest ees ja kõrval eelkõige Tõnu Trubetsky, Merca ja Ats (Ojamaa esikkogus leidub koguni üks hümn anarhiale ning mitmed nimelised viited tollasele punkskeenele).

Noore Ojamaa emopunk elutunnetus saavutas minu meelest kunstilise täisküpsuse luuletuses «Yhele endale»:

Tookord uskusin weel et on hele & hea

minu maailm & ees ootaw elu

Oli laule & unelmaid salguses peas

Polnud selgunud pained & pelud

Lootsin kaua & kindlalt Su silmade joont

yxkord tabada tänawakäras

Kyllap nägidki mind seda walusalt noort

lihtsalt nägid

& pöördusid ära

(«Myyrid & wärawad», lk 6)

Eluajal ühtlasi tõlkijana tuntust ning tunnustust kogunud Ojamaa avaldas luuletajana kuus kogu (millest kaks on osaliselt valikkogud), neis kõigis leidub läbisegi nii riimluulet kui ka vabavärssi.

Liisi Ojamaa. Foto: Postimees.ee

Eesti naisluule üldiste traditsioonide foonil on oluline märkida, et Ojamaa polnud kirjanikuna tõupuhas romantik: (kahepoolse) armastuse kui teatud mõttelise absoluudi asemel poetiseeris ta silmahakkavalt sageli suhtetüüpi ning hingeseisundit, mida Uku Masing nimetas ühes oma aastakümnetetaguses essees tabavalt «teekaaslaste vastastikuseks heasoovlikkuseks».

Ojamaa kirjutab:

[...]

Isegi kui see, mida me lastena arwasime armastusex,

oli ainult mõistmine, lugupidamine, sõprus –

see tunne ei olnud tarbetu. See tunne

olex wäärinud karjumist katuseharjadelt

[...]

(«Jõgi asfaldi all», lk 30).

Ja veel:

Mina & Sina. Ei iialgi meie.

Tulutu pyyd. Teisest otsida end

(«Lõputu juuli», lk 64);

Mida oli mul Sulle anda wõi Sinul mullegi

Jagatud jagamatust wõi päriselt läbipõlemata unistusi

(«Myyrid ja Wärawad», lk 24).

Ning seega kasutab ta romantilisest Teisest rääkides või värssides tema poole pöördudes sageli väljendeid «sõber» ja «vend».

Ühes nooruspõlve tekstis õhkab Ojamaa alliksaarelikust elutunnetusest kantuna: «Oled sa kunagi lähedalt möödunud unelmast / riiwanud teda & edasi astunud raskel sammul» («Myyrid & wärawad», lk 37). See raske samm peegeldub otsapidi peaaegu kõigist Ojamaa värssidest. Mitte nende vormist, vaid sisust.

Tema tekstide vormis on seevastu enamasti biitnike kaanonile omast hoogu ja voolavust, värsid tulvavad kosena – raskemeelselt, aga kergejalgselt. Ojamaal õnnestus poeetilist kõrgstiili segada meisterlikult kõnekeelsusega. Oma loomingu paremikus jõudis ta tulemuseni, milles on underlik-alverlikku täpsust, nõtkust ning vormirangust.

Kui eesti lüürilises luules on traditsiooniliselt prevaleerinud loodusmotiivid, siis Liisi Ojamaa on üks esimestest ja vähestest, keda võiks nimetada linnaluuletajaks. Linn on tema käsitluses midagi kodust, turvalist, inspireerivat ning ilusat. Tema autorimina suhe linna kui keskkonnaga tõuseb ülistuseni luuletuses «Selgushetk seegikrundil»:

[...]

Seesama linn, tuulise hommiku wärwi, muutumatu & kindel

oma taewassetõuswate kiwide trotslikus tusas,

oma lihtsate elude kirglikult korduwas soojuses,

oma kitsas & ometi kõikehõlmawas kestwuses

äripäewal, pangamaja sabas

äkki pisarateni ilus.

(«Jõgi asfaldi all», lk 19)

Ma tõesti ei tea ega julge pakkuda, kas Liisi Ojamaa jääb kevadvihmas korduma, nagu ühe tema esikkogu luuletuse (lk 14) lüüriline mina soovib ja spekuleerib. Ehkki mõte sellest on mõistagi ilus. Ühes hilisemas tekstis flirdib ta sõnades mõttega hüljata oma keha ning hakata lauluks («Ärasaatmata kirjad», lk 21).

Teatud moel on lauluks saamine Ojamaal läbi oma loomingu juba õnnestunud. Tema tekste on viisistanud, esitanud ja salvestanud näiteks The Tuberkuloited («Väike hipi», «Linnaõhtute laul» ja «Mu arm anarhia»), Pööloy Gläänz («Sinilillede haprad õied»), Anarch («Kõrts», «Uni» jt), Taak («Lootus») ja HU? («Linnasuve laul»).

Olgu laul talle kerge!

Liisi Ojamaa luulekogud:

«Lõputu juuli» (1990)

«Myyrid ja wärawad» (1993)

«Lootus» (2000)

«Ärasaatmata kirjad» (2002)

«Jõgi asfaldi all» (2008)

«Ajalaulud» (2011)