Maarika Kurrikoff: tervishoid ja hoolekanne peavad jõud ühendama

Taastusravi. Pilt on illustreeriv. Foto: Sille Annuk

Inimestel, kellel ootamatu haigestumise või kroonilise haigusseisundi halvenemise tõttu kujuneb välja kõrvalabi vajadus, kerkivad päevakorda mitmesugused elukorralduslikud probleemid.

Selline muutus võib toimuda üleöö kas kodus või haiglas ning siis tuleb kiiresti tegutseda, et ära hoida tõsiseid tagajärgi elukvaliteedile ja -korraldusele.

Niisuguses olukorras tuleb paika panna plaan, kuidas edasi tegutseda. Küsimusi ja asjaajamist on palju. Näiteks, milliseid abi- või hooldusvahendeid inimene vajab, kuidas tulla toime enesehooldusega nagu pesemine, liikumine, söömine, aga ka pesupesemine, toiduvalmistamine, koristamine ja teised igapäevased majapidamistööd? Kes korraldab asju ametiasutustes? Kuidas piiratud eelarve tingimustes hakkama saada? Millistest toetustest ja teenustest (tervishoiuteenus, hoolekandeteenus, sotsiaaltoetused) võiks uues olukorras abi olla? Kuidas neid taotleda? Kes on need abivalmid spetsialistid ja lähedased, kes tulevad keerulises olukorras appi? Kuidas suudavad lähedased oma elu ümber korraldada või tulla toime emotsionaalselt raske kogemusega? Kuidas abivajaja ise selles situatsioonis hakkama saab?

Raskes olukorras inimene ei suuda sageli olla iseenda juhtumikorraldaja, sest ta tunneb end halvasti ega ole võimeline oma panust andma, või siis ei ole ta teadlik otsuste (nt ravimeetodi, -suuna valiku) langetamise tagajärgedest. Sageli ei ole ka lähedastel abivõimaluste või süsteemi toimimise kohta teadmisi ning juhiseid ja tuge oodatakse spetsialistidelt.