Lihaveisekasvatus ilma toetusteta toime ei tule

Targo Pikkmetsa šarolee tõugu pullid, mis peagi teise karja lähevad. Foto: Sirje Niitra

Eestiski hoo sisse saanud lihaveisekasvatus on põnev põllumajandusharu üsna mitmel põhjusel. Esiteks on neid palju tõuge ja teiseks kasvatatakse neid väga erinevatel põhjustel.

Küsimusele, miks ta hakkas just limusiine kasvatama, vastas Pärnumaal asuva Topi talu omanik Aldo Vaan, et eks ta ole uhke tunne, kui sul palju limusiine on. Tema limusiinid on punakaspruuni või pruunikaskollast värvi, kuid Ameerikas on ka musti selle tõu esindajaid. Tõsisemalt lisas mees, et see tõug sobib Eesti oludesse väga hästi, olles meil arvukuselt kolmandal kohal. Varem väikest piimakarja omanud talunik hakkas lihaveistega tegelema aastal 2001, mil ostis Leino Vessarti juhitavast Karitsu Rantšost esimese Soome põlvnemisega limusiini pulli, kes hakkas siis karjas tööd tegema.

Algul mustad, nüüd punased

Alguses saadi piimaveiste pealt ristandeid, kes kõik olid esimeses põlvkonnas musta värvi. Jõudumööda soetati karja täienduseks puhtatõulisi limusiini lehmikuid ja sugupulle Soomest, Taanist, Saksamaalt ja Rootsist. Nüüdseks on talus lihaveiseid juba ligi 400, see on üks suuremaid karju Eestis. Lisaks limusiinidele kasvatatakse talus ka teist Prantsusmaa päritolu lihaveisetõugu.

Akviteeni heledad ehk „blondiinid” on võrreldes limusiinidega kasvult suuremad ja pikema kerega. Mõlema tõu noorloomadel on väga hea päevane juurdekasv ning ligemale 60 protsendi suurune n-ö tapasaagis (rümba massi suhe tapaeelsesse kehamassi protsentides – toim). Topi talu lihakari on kasvanud aegamööda, pidevas õppimises ning investeerimises uutesse hoonetesse ja tehnikasse.

Praegu tegeleb talu lihaveistega ja nende aretusega valdavalt pere keskmine poeg Andres. Tänu heale aretustööle müüakse arvestatav kogus lihaveiste noorloomi tõuloomadena teistesse karjadesse.

Vaan oli seda meelt, et lihaveisekasvatus Eesti tingimustes ilma toetusteta toime ei tule, sest kulud on suuremad kui tulud.