/nginx/o/2016/04/20/5284199t1ha38b.jpg)
/nginx/o/2019/10/09/12636629t1he41d.jpg)
Tänastel väliskülgedel ilmunud intervjuus võtab laama Thubten Wangchen teravalt kokku üha kurvemaks muutuva olukorra: maailm ei julge Hiina vastu sõna võtta, sest kardab Pekingi majanduslikku võimsust.
Margus Parts: jüaanimaffia pealetung (9)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kommunistlikul parteil pole mingit probleemi keelata ligipääs hiiglaslikule Hiina turule ja nii sünnibki lihtne otsus keerulistel teemadel suu kinni hoida. Mitteametlikke kohtumisi toimub nii Tiibeti kui ka teiste «probleemsete regioonide» esindajatega, kuid parem, kui need toetusavaldused avalikkuseni ei jõuaks.
Asi ei piirdu loomulikult riikliku tasandiga. «Ka meie armastame raha rohkem kui vabadust ja demokraatiat,» teatasid joonissarja «South Park» loojad Trey Parker ja Matt Stone küüniliselt üleeile avaldatud võltsvabanduses, kui Hiina Rahvavabariik oli keelustanud nende suhtes ülikriitilise episoodi näitamise.
Varem oli suurt pahandust tekitanud NBA korvpalliliigas mängiva Houston Rocketsi mänedžeri Daryl Morey säuts, milles Morey avaldas toetust Hongkongi demokraatiameelsetele meeleavaldustele.
Hiina raha võim on tekitanud olukorra, kus tsensuur on laienenud kaugelt üle Hiina Rahvavabariigi piiride.
Morey oli sunnitud säutsu kustutama, Rockets teatas, et mänedžeri sõnad ei esinda klubi seisukohti, ning nüüd üritatakse lappida olukorda, millega on osaliselt ohtu sattunud 1,5 miljardi dollari suurune teleülekannete leping Hiina televisiooniga.
Seesuguseid näiteid on veel: hotellikett Marriott oli sunnitud sulgema nädalaks oma Hiina veebilehe ja mõistma hukka Hiina «separatistid», kui oli kliendiuuringus esitanud Hongkongi, Taiwani, Tiibeti ja Macau eraldi riikidena. Mitmed suured USA lennufirmad pidid aga oma reisisihid viima kooskõlla Pekingi ametliku Taiwani-poliitikaga.
Hiina raha võim on tekitanud olukorra, kus tsensuur on laienenud kaugelt üle Hiina Rahvavabariigi piiride. Küsimus ei ole ju selles, et me ei oleks vabad, me lihtsalt valime raha, eelistades seda inimõigustele, demokraatiale ja muudele väärtustele, mida läänemaailm peaks justkui esikohale seadma.
Kuni rahavool ei lõpe, võime inimõigusi edasi toetada ja kurvalt pead vangutada, kui järgmised miljon uiguuri vangilaagrisse topitakse või üks maailma kirkamaid vaimseid kultuure Tiibetis sureb. Õnneks ei olnud Nõukogude Liit majanduslik supervõim, muidu kraabiksime endiselt raudset eesriiet ja unistaksime sellest, et keegi lääne pool Berliini meie häält kuulda võtaks.