/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2019/10/09/12636627t1h3ef2.jpg)
Tallinna Televisiooni (TTV) sulgemine ei ole selle meediakanali kriitikuid relvituks teinud. Juhtme seinast tõmbamine on andnud võimaluse seni mürisenud masinavärgi sisse põhjalikumalt vaadata. Esimesed kummalised asjad juba paistavad.
Juhtkiri: mainekujunduslik põrgatamine (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänasest lehest võib lugeda, et mullu sõlmitud lepingu järgi oli TTV valmis kulutama Eesti-Läti korvpalliliiga mängude näitamisele kolme aasta jooksul koguni 600 000 eurot. Teemas püsides võib niisugust lepingut näha pallina, mille järele ükski erakanal ei soovinud joosta, aga Tallinna maksumaksja raha toel tegutsenud meedium tormas aega kaotamata.
Miks? Sellele lihtsale küsimusele asjaosalised veenvat selgitust ei paku. Tõtt-öelda on ebaselged ka jutuksoleva leppe nüansid, sest inimesed, kes nendele valgust võiksid heita, suhtuvad ajakirjanduse huvisse tõrjuvalt. Tallinna abilinnapea Aivar Riisalu korrutab, et mis vahet sel enam on, kõik on ju lõpetatud.
On küll vahe, sest asi puudutab avalikku raha. Üldsusel on õigus teada, kuidas ja millistel kaalutlustel seda on kulutatud. Ka tagantjärele. Seda enam, et tegelikult ei ole kogu lugu veel möödas, kuna tõenäoliselt ootab linna lepingu enneaegu lõpetamise eest leppetrahv.
Lisaks ei tohi unustada, et avalikus sektoris toimuv ei pea üksnes olema, vaid ka näima aus. Ammendavad vastused aitaksid hajutada kurje kahtlusi, mis, olgem ausad, Tallinna TV puhul iga küsitava rahakasutuse puhul paljude inimeste peas kiiresti tekivad.
Korvpalliülekannete leping annab hagu kriitikute ammusele väitele, et avaliku raha eest toimetades vaadatakse rahakotti tahes-tahtmata teistsuguse pilguga kui eraettevõttes, kus iga kulu- ja tulueuro on omaniku asi ja mure.
Üks võimalik seletus õigupoolest sellega haakubki: et korvpalliülekanded oli TTV jaoks mainepesuprojekt, mistõttu oli see kanal valmis nende eest palju raha välja käima. «Olgu. Aga miks tallinlased pidid niisuguse projekti kinni tampima?» kõlab siinkohal kiuslik küsimus. Kes oskab selle peale midagi tarka kosta?
TTV ei puuduta muidugi ainult tallinlasi, sest üleriigiline eetriluba seab moraalse kohustuse kogu riigi ja kõikjal Eestis elavate vaatajate ees.
Korvpalliülekannete leping annab hagu kriitikute ammusele väitele, et avaliku raha eest toimetades vaadatakse rahakotti tahes-tahtmata teistsuguse pilguga kui eraettevõttes, kus iga kulu- ja tulueuro on omaniku asi ja mure. Kuid turg, milles TTV suples, oli erakanalitega üks.
Lühidalt: seekord laiali laotatav näide on kõigest üks sümptom hädast, mis Tallinna Televisiooni algusest peale ja olemuslikul tasandil saatis – et maksumaksjate najal niisugust meediakanalit üldse üleval peeti.
Samas, küsitavuste ja ebakõlade väljatulek, kas või takkajärele, on küll tervitatav, ent TTV sulgemine tekitab teadmatust ja uusi probleeme. Ning mitte üksnes kõigile neile inimestele, kes ülesehitatud masinavärgis ühtäkki töö kaotasid.
Seni voolas linna raha TTVsse kui linnavõimu propagandakanalisse. Sobis see meile või mitte, aga asi on vähemasti selge. Aga mis nüüd saab? Kuhu läheb raha edaspidi, kui linnajuhid soovivad näidata, kui head tööd nad teevad?
Loogiline oleks pakkuda, et siin tegutsevatesse Venemaa telekanalitesse. Kas niisugusel juhul kulutatakse Tallinna elanike maksuraha mõistlikumalt?