Aimar Altosaar: lumehelbeke tasa-tasa…

Töömess. Pilt on illustreeriv.  Foto: Elmo Riig / Sakala

Noori võib mitte mõista, neid ja nende väärtusi kiruda ning arenemisvõimetud juhid võivad neile mõistetamatuid töökohustusi peale ladudes tööjõust ilma jääda, kirjutab Aimar Altosaar.

Eesti tulevik on helge, kuna meie vananeva ühiskonna noore põlvkonna väärtuste pärast ei pea muretsema. Ellu astub põlvkond, kelle vanavanemadki on sündinud aastaid pärast suurt sõda, ning ka sõjajärgset viletsust ja Siberisse küüditamise kannatusi mäletab järjest vähem inimesi. Dramaatiliste Nõukogude Liidu kollapsi ja Eesti riikluse taastamise aegade tunnistajateks olnud on kõik juba üle 30 aasta vanad, nooremate jaoks on vabadused ja avatud maailm loomulik seisund.

Noored ei ole sadanud taevast, vaid on kasvanud meie peredes, käinud meie koolides ja elanud sündimisest saadik ühiskonnas, millele andsid näo nende vanemad ja vanavanemad. Meie ise oleme tahtnud oma lastele parimat, teha nende elu võimalikult kergeks ning püüdnud veeretada nende teelt kõik takistused, mistõttu nad võivadki nüüd tunduda liiga eluvõõrastena.

Millenniumi põlvkonna uurija Ana Sarmiento on öelnud, et noorte probleemiks on üleminek kodust, kus nendega igal sammul nõu peeti, töökeskkonda, kus nad peavad rohkem arvestama teistega ja kuulama ülemuste korraldusi. Kuid nad tahavad panustada ja on keskendunud eesmärkidele, neile on tähtis, et nende tegevus on mõtestatud ja tulemus teistele vajalik, nad tahavad õppida ja ennast arendada – nad on tegelikult väga hea tööjõud, kuid see eeldab juhtidelt rohkem empaatiat ja enesearendamist.