Enn Tõugu: kas oleme juba suure pahandusega hakkama saanud?

Enn Tõugu Foto: Madis Sinivee/Eesti meedia / Scanpix Baltics

Inimkonna võimaluste üle keskkonnakriisiga hakkama saada ja võib-olla ka maist elu universumi levitada arutleb akadeemik Enn Tõugu.

Lugesin hiljuti läbi eesti keelde tõlgitud David ­Christiani raamatu «Tekkelugu: kõiksuse suurajalugu» (ingl «Origin Story: A Big History of Everything»). Suurem osa raamatust on pühendatud elu ja inimkonna ajaloole. See tekitas mõtteid eluslooduse dünaamikast, näidates suuri katastroofe ja taastumist nendest. Suures plaanis sisendab see raamat tuleviku suhtes optimismi.

Olen üsna vana ning minu isiklik ajahorisont ei ulatu tulevikku kindlasti rohkem kui kümmekonna aasta jagu. Korraliku isa ja vanaisana muretsen ma ikkagi oma järglaste heaolu, aga inimesena isegi kogu inimkonna päästmise eest. Lugedes inimeste Maalt mujale viimise soovitusi, muretsen ka elu jätkumise eest ilmaruumis.

Tekkinud olukorda uurides näib, et inimkond on juba suure pahandusega hakkama saanud. Kliima soojenemise kohta on nii palju tõendeid, et sellest ei saa kuidagi mööda vaadata; need tõendid on tormid ja üleujutused, aga ka vihmapuudus Aafrikas. Eriti halb on, et polaarjää sulab juba kiiresti, ning see suurendab veelgi kliima soojenemist, sest päikeselt tulevat kiirgust peegeldub nii järjest vähem maailmaruumi tagasi. Kui seejuures uskuda, et kliima soojenemise põhjus seisneb suures koguses süsihappegaasi tekitamises, mida inimkond on tööstusrevolutsiooni algusest alates kivisöe ja muu sellise põletamise tulemusena atmosfääri paisanud, pole meil süüst pääsu.

Mida me siis saame teha? Kas kliima soojenemise vastu demonstreerimine saab ikka meid aidata? Või on ehk vaja vähem loomaliha süüa, et vähem veiseid kasvatada ja seega vähem metaani tekitada? Või hoopis loobuda Eestis põlevkivi põletamisest? Või vähem lennukiga lennata ja vähem maasturiga sõita?

Soovitatakse toimida kliimaneutraalselt. Räägitakse vajadusest toimida nii, et süsihappegaasi ei tekiks rohkem, kui taimed jõuavad seda ära kasutada. Kuidas see peaks juba toimuvat kliima soojenemist peatama? Muidugi tuleb edaspidi piirata süsihappegaasi tekitamist, kuid ainult see ei saa ju kliima soojenemist enam peatada. See meede, mida nüüd peamise abinõuna soovitatakse, tundub mulle nagu ehitada suurt puust emast lindu, mida mõni hõim Aafrikas tegi kuuldavasti selleks, et taevas lendavaid kiireid hõbedasi linde (lennukeid) oma kodu juurde maale meelitada.

Peame ruttu veel midagi välja mõtlema, aga mida? Kristlased saavad ehk taevaisalt paluda, et see andestaks inimkonnale ja vähendaks päikese aktiivsust. Nimelt üles-alla muutuval päikese aktiivsusel on suurem mõju kliimale kui meie kõigi senistel toimetamistel, seda ütlevad kliimateadlased. Kuid meil endil pole mõju päikese aktiivsusele.

Et säilitada elu, tuleks saata maailmaruumi baktereid, kellel on suuresti sama geneetiline kood kui inimestel. Küll arenevad neist baktereist pikapeale juba keerukamadki olendid.

Ma ei tea kliima soojenemise peatamise abinõusid, kuid saan siiski anda mõne soovituse, mis võivad osutuda kasulikuks tühja töö ja liigsete kulude ärahoidmisel. Kõigepealt saame võtta kasutusele tuumaenergia, tehes seda ettevaatlikult ja targalt. Saame ehitada kõige uuemal tehnoloogial põhinevaid ja mitte eriti suuri ning seega suhteliselt ohutuid tuumaelektrijaamu, mis ei tekita üldse süsinikdioksiidi. Seejuures saame koopereeruda Soomega tuumajäätmete hoiustamise alal, jättes raha saamiseks kasvõi Helsingi tunneli ehitamata. Tuumaenergia ei luba meil loobuda mitte ainult põlevkivi põletamisest, vaid ka sisepõlemismootorite kasutamisest rongidel ja autodel, võttes kasutusele elektriautod ja elektrirongid.

Kui globaalses plaanis muretseda elu säilimise üle, ei peaks me Maalt teistele taevakehadele ära saatma mitte inimesi, mis on kallis ning esialgu üsna utoopiline plaan. Pealegi oleks suur küsimus, keda saata, kas üksikuid kangelasi või mingit eliiti. Kõik soovijad niikuinii minema ei pääseks. Et säilitada elu, tuleks saata maailmaruumi hoopis baktereid, kellel on ju suuresti sama geneetiline kood kui inimestel. Need taluvad nii kiirendusi kui ka nälga palju paremini kui meie. Küll arenevad neist baktereist siis pikapeale evolutsiooni teel juba keerukamadki olendid, mis sobivad uude keskkonda. Maa peal võttis suuremate olendite teke pärast geneetilise koodi siia ilmumist veel üle kolme miljardi aasta aega. Kosmilises plaanis on see siiski talutav aeg.

Geneetilise koodi enda teke näib olevat üks olulisemaid samme elu tekkimisel. Selle maale jõudmist pole veel keegi suutnud seletada ei evolutsiooniga ega mingil muul viisil. Kui me oleme tulevikus elutingimused Maal lõplikult ära rikkunud, on meie võimalus seda viga parandada bakterite saatmisega teistele taevakehadele. Seega vigade paranduse võimalus on meil suures plaanis olemas.

Tegelikult pole meil mingit alust arvata, et kliima soojenemine viiks kogu inimkonna hävinguni. Pigem võiks arvata, et inimkond võib küll ebamugavusi tunda või isegi väheneda, kuid leiab Maal endale kohti, kus elukeskkond jääb talutavaks. Kui osa Euroopast satubki vee alla, siis suured Siberi tasandikud jäävad vast ikka kuivaks ja elamiskõlblikuks. Tõsi küll, paljudest mugavustest peab inimkond vist loobuma ja osa eluvorme ilmselt kaob. Esialgu saame kõigepealt piirata raiskamist, osta endale väiksem sõiduk, parem veel, kui see on elektriauto või elektritõukeratas. Vast ei tasuks ka tuule­elektri vastu nii agaralt võidelda, kui seda on näiteks Hiiumaal seni tehtud. On tähtis, et igaüks meist peab suutma midagi ohverdada. Kui aga kellelgi tekib tungiv soov millegi vastu demonstreerida, siis tasuks seda teha konkreetselt kasvõi vihmametsade põletamise vastu, mitte aga kliima soojenemise vastu üldiselt.