Juhtkiri: ei ole üksi ükski õpetaja

Tahvel ja kriidid Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Kui suur peaks olema elukutselise sõimatava palk, juhul kui selline amet olemas oleks?

Loodetavasti tajuvad kõik tolle hüpoteetilise küsimuse grotesksust. Ühiskonnas ei peaks olema kohta solvamisele ja üksteise peale karjumisele. Rääkimata sellest, et mõne elukutse esindajad tunnevad, nagu makstakski neile teiste inimeste verbaalsete hoopide talumise eest.

Tõsi, mõnes ametis seisnebki ülesanne konfliktikolletesse sukeldumises. Kuid mis ajast on lastele head haridust anda püüdvad õpetajad need, kes teevad nii-öelda plahvatusohtlikku tööd?

Tänane leht räägib mitme konkreetse näite varal probleemist, mis peaks kõigile korda minema: noortest õpetajatest – nii vähe, kui neid on – peavad paljud vastu ainult mõne aasta, enne kui leiavad endale teise elukutse. Nad põhjendavad, et alandav suhtumine ja süüdistused – näiteks selles, et nemad on süüdi laste halbades hinnetes – murdsid nad maha.

Seletusse võiks suhtuda skepsisega, kui paljud staažikad pedagoogid ei kinnitaks juba ammu niisamuti, et lapsevanemate suhtumises on toimunud nihe: järjest vähem on asi lapses ja üha rohkem õpetajas. Ja mitte ainult Eestis. Sama sõnumit edasi andvaid mõtteavaldusi, alustades arvamuslugudest ning lõpetades karikatuuridega, leiab internetiavarustest väga paljudes keeltes.

Kui Eesti ja tänase artikli juurde tagasi tulla, siis kinnitab seda, et midagi on lahti, tõik, et viimastel aastatel on nii mõnigi suhteliselt kopsakat õpetaja lähtetoetust saanud inimene otsustanud selle tagasi maksta. Isegi see ei ole neid viis aastat koolis hoidnud.

Õpetajavaenuliku suhtumise alged ulatuvad kindlasti koolihoone krundi piirist palju kaugemale.

Mida teha?

Õpetajavaenuliku suhtumise alged ulatuvad kindlasti koolihoone krundi piirist palju kaugemale. Psühholoogilisest vaatenurgast võiks alustada koguni nõnda kaugelt, et küsida: kas tänapäevane ühiskond pole mitte liialt edu- ja konkurentsikeskne, tekitades lapsevanemates suurt stressi, mis valatakse lõpuks välja õnnetu õpetaja peale? Ning kas ja millist rolli mängib sotsiaalmeedia?

Õpetaja, õpilase ja lapsevanemate omavahelise suhtluse ja suhtumise muutused vajavad uurimist ja avalikku diskussiooni. Aga lisaks äratundmist, millele peavad jõudma lapsevanemad ise: selleks et koolilt ja õpetajalt midagi nõuda, tuleb ka omalt poolt midagi vastu anda ning võtta oma rolli lapsevanemana tõsiselt. Ainult seeläbi on võimalik neid suhteid päriselt parandada. Ent kõik see võtab paraku väga palju aega.

Pedagoogid ei tohi senikaua külma tuule käes olla. Neid saab kaitsta koolisisene ja kollegiaalne üksteise toetamine. Kuid praktika näitab, et sellega on koolides väga mitut moodi: mõnel pool leitakse uuele õpetajale koolitatud mentor ja aidatakse raskustest üle saada, teises kohas kipub aga direktor konfliktide puhul automaatselt kritiseerima oma töötajat.

Sellised augud tuleb koolikollektiividel ja haridussüsteemi juhtivatel ametkondadel võimalikult kiiresti kinni toppida. Teretulnud on iga koolitus ja programm ning riigi rahastus selle heaks, et koolides oleks olemas oskus aidata alustavat õpetajat selle ametiga kaasnevate raskustega toime tulla.

Ükski noor inimene, kes on võtnud vaevaks anda lastele eluks kaasa nii head teadmised kui võimalik, ei peaks end tundma oma missiooniga üksi. Eriti kui õpetajate toas ringi vaadates on omavanuseid kolleege nii raske leida.