Päevatoimetaja:
Andres Einmann
+372 666 2072

Teistmoodi koolikius: noored õpetajad lahkuvad lapsevanemate alanduste tõttu töölt (56)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Õpetajate lootus, et lapsevanemad on võimelised täiskasvanu kombel suhtlema, läheb sageli luhta.
Õpetajate lootus, et lapsevanemad on võimelised täiskasvanu kombel suhtlema, läheb sageli luhta. Foto: Artur Kuusi illustratsioon

Pooled alustavatest õpetajatest ei pea ametis vastu üle viie aasta. Selle põhjus on paljuski selles, et normaalsed arusaamad organisatsiooni- ja töökultuurist – nimelt, et uut kolleegi on tarvis toetada – pole koolidesse jõudnud.

30-aastane Liisa (nimi muudetud, täisnimi toimetusele teada) õpetab teist aastat ühes Tallinna ligi tuhande õpilasega koolis. Magistrikraadiga noor õpetaja ei ole sugugi kindel, kas töötab sel kohal ka aasta pärast. Ta on väsinud lapsevanemate süüdistustest, et tema on laste halbades hinnetes süüdi. Või et kuna tal endal lapsi ei ole, ei saa ta ka õpetamisest midagi teada. Õpetaja saab sõimata ka siis, kui õpetab teisiti kui vanema põlvkonna kolleegid. Õpilaste vanemad alandavad, et ta on noor ja loll.

«Endal sul on kõrvatagused veel märjad, mida sa üldse asjast tead!» teatas üks isa talle kord telefonis. Rääkimata sellest, et lapsevanemad on kõikvõimalikke roppusi kasutades teda korduvalt igale poole saatnud.

«See on meeletult demotiveeriv,» ütleb Liisa. «Mina tahan, et lastel oleks koolis hea ja et ma saaks oma tööd hästi teha. Aga ma ei saa oma tööd hästi teha, kui ma pean päevast päeva lapsevanematega jagelema.»

33-aastane Marie (samuti nimi muudetud) on õpetajana töötanud kahes koolis. Ta ütleb, et on koolikiusamist ja -vägivalda kogenud korduvalt mõlemas koolis, eeskätt õpilaste poolt. Postimehele kirjeldatud näited on räiged: õpilased lükkavad tunni ajal laudu pikali, viskavad õpetajat tühjade purkide ja muude kättejuhtuvate esemetega. Ta on harjunud, et õpilased ütlevad talle tunni ajal: «Ma tapan su ära», «panen su põlema» või «s*tu verd, l*ts». 

«Tugisüsteemi pole olnud kummaski koolis,» ütleb õpetaja. 

Kirjeldatud olukordades asub kool tihtilugu ka lapse ja tema vanemate poolele, sest neid lihtsalt ei juleta korrale kutsuda. Selle kooli direktor soovitas õpetajal «ära kannatada». Väikeses maakoolis on iga laps tähtis ja ei saa kellelgi minna lasta, kas või pearaha pärast. 

Tagasi üles