/nginx/o/2019/10/04/12624336t1h6925.jpg)
Kipub kehtima reegel, et mida ambitsioonikam ja mastaapsem on üks plaan, seda rohkem kaasneb soovitud muutustega ka ennustamatuid kõrvalmõjusid. Üldjuhul on selle ärahoidmiseks abiks üks korralik mõjuanalüüs, ehkki lõpuni pole võimalik ennustada mitte midagi. Kui aga aega (ega tahtmist) pole, peab pöidlad pihus lootma, et kõhutunne andis õige suuna. Seda õnne paraku alati ei jagu.
Üks viimaste aastate märgilisi majanduspoliitilisi ümberkorraldusi on Jüri Ratase esimese valitsuse tulumaksureform. Muudatuse järel sai Eesti astmelise tulumaksu, mida ühe poole soovimatuse tõttu niimoodi siiski ei nimetatud.
Muuhulgas sai määravaks eraisiku aastatulu arvestus, sest selle järgi selgub igaühe tulumaksukohustus. Nõnda on tarvis ennustada, milline on 12 kuu sissetulek, mis iseenesest palgatöö puhul ju teab mis keeruline pole. Kuid sissetulek pole üksnes kuupalk.
Tänases lehes kirjutame probleemist, mis on marineerinud juba aastakese, ent millele ka lähemas tulevikus lahendust ei paista. Nimelt mis saab siis, kui kevade palk saabub avansina juba jõuludeks.
Mõistagi on lugu sünnitushüvitisest, mis ei laeku tavapärase kuupalga asendusena iga 30 päeva tagant, vaid jõuab arveldusarvele ühe posuna – ja seda ettemaksuna. Kehtiva seaduse tõttu seab see kevadel lapseootele jäänud naised olukorda, kus järgmise kevade palk laekub juba sama aastanumbri sees. Nii tuleb aga suurenenud aastatulu tõttu tulumaksu juurde maksta. Rõhutagem, et tegu pole mitte erakorralise sissetuleku, vaid just avansiga. Sest uue aasta kevadel ema enam palka ei saa.
Olukorra kurbloolisus saabki selgeks, kui vaadata loo tausta. Praegune mure pole üldse uus ja üldse mitte teadmata. Vastutavad ministeeriumid ja koalitsioonipoliitikud lubasid veel aasta alguses süsteemi korda teha, kuid nüüd ei kuule neilt ei kippu ega kõppu.
Vastutavad ministeeriumid ja koalitsioonipoliitikud lubasid veel aasta alguses süsteemi korda teha, kuid nüüd ei kuule neilt ei kippu ega kõppu.
Et selline probleem üldse tekkis, oli ju toonasesse tulumaksureformi sisse kirjutatud. Paraku piirduvad nüüd riigi soovitused skeemitamise või sõna otseses mõttes sünnituse edasilükkamisega. Ehk «ohutsooni» jäävad paarid mõelgu nüüd eostamishetkel ka tulumaksule, sest oht on kaotada mitusada eurot. Päris lahendust lubatakse 2022. aastaks, sest siis muutub kogu väljamaksmise kord.
Tegu on seega õpetliku looga, kuidas kiiruga tehtud asjad toovad kaasa soovimatuid tagajärgi. Tulumaksureform on tehtud ja enamik sellega vaikselt harjunudki, ent paraku pole valitsus sellest vajalikke järeldusi teinud.
Ka toonase reformi juures olnud Isamaa tahab ju juba uuel aastal alustada pensionireformi, millega teine sammas vabaks lastakse. Rahandusasjatundjate skepsisele on vastatud üksnes süüdistustega oma naha hoidmises ja üleüldse olevat otsus juba tehtud, nagu märkis hiljuti rahandusminister Martin Helme.
Kuidas päriselt mõjub Eesti majandusele potentsiaalselt miljardite ümberpaigutumine investeeringutest sularahaks, võime üksnes oletada. Miskipärast ei pea valitsus vajalikuks selle üle pikemalt juurelda ja võimalikke stsenaariume läbi mängida.
On igati tervitatav, et vaatame üle korraldusi, mis on loodud praegusega võrreldamatus keskkonnas. Kuid seda enam kehtib vana õpetus: üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Praegu jääb vägisi mulje, et mõõdulindi poole ei taheta vaadatagi.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)