Bruce Springsteen – poproki esiprole

Bruce Springsteen Foto: Kevin Mazur

Bruce Springsteen on USA alamkeskklassi alateadvus ja südametunnistus, kapitalistliku postindustriaalse linnakultuuri suursaadik, poproki esiprole, elu sotsiaalsete ääremaade poeet, kolkakohtade emotsionaalse pimeduse prints, kutsuvate kiirteede trubaduur, luhtuvate elude kroonik.

Eelmisel esmaspäeval tuli tal puhuda oma sünnipäevatordil kustu 70 küünalt. Hoolimata väärikast vanusest peaks see keskendumist ja kopsumahtu eeldav ettevõtmine olema suurmeistrile jätkuvalt jõukohane. Springsteen pole kitarri ja mikrofoni veel põõsasse visanud, vaid on kestvalt aktiivne ning mõneti üllatuslikult ka aktuaalne.

Sel aastal ilmus tema järjekorras 20. stuudioalbum „Western Stars“, mis on pälvinud kriitikutelt ja kuulajatelt peamiselt kiidusõnu. Stiil, mida ta sellel viljeleb, võiks kanda žanrimääratlust sophisticated senior pop – Springsteen ei püüa kõlada nooruslikult ja moodsalt ning näib oma uute lugude sihtgrupina silmas pidavat peamiselt omavanuseid süvenemissuutlikke kuulajaid.

Suure hulga noorte inimeste radarile lennutas tema nime, näo ja loomingu tänavu suvel esilinastunud mängufilm „Blinded by the Light“, mille peategelaseks on Springsteeni muusika, täpsemalt selle positiivne mõju kahele 1987. aastal murdeiga läbinud Londoni satelliitlinna pakistani päritolu noorukile. Filmi stsenaarium põhineb tõestisündinud lool, mis avaldatud Sarfraz Manzoori 2007. aastal ilmunud autobiograafias „Greetings from Bury Park: Race, Religion and Rock’n’Roll“.

Springsteeni enese jaoks näib olevat otsapidi kätte jõudnud tagasivaadete ja kokkuvõtete tegemise aeg. 2016. aastal ilmus tema kauaoodatud ja paljukiidetud autobiograafia „Born to Run“, mille tuules teostas ta ühe oma ammuse unistuse artistina. Nimelt: 2017. aasta 3. oktoobrist kuni 2018. aasta 15. detsembrini andis ta New Yorgi 975-kohalises Walter Kerri teatris 236 kontsert­etendust, igaüks kaks ja pool tundi, ja nii viis päeva nädalas. Mehelt, kelle esinemised müüvad tavapäraselt välja suuri staadione, näib selline käik mõistagi üllatav. Walter Kerri teater on suure tõenäosusega väikseim saal, lavast rääkimata, kus Springsteen on viimase 40+ aasta jooksul ametlikult esinenud.

Kusjuures imestamist ning otsapidi ka imetlust ei vääri mitte niivõrd kontserdiks valitud saali ruumiline väiksus, vaid Springsteeni sealse residentuuri ajaline pikkus, milleks kujunes 14,5 kuud. Selles kõiges, kaasa arvatud peaaegu muutumatuna püsinud setlist’is, on Springsteeni poolt mingit veidrat füüsilist masohhismi ja praktilist solidaarsusavaldust, katset allutada pensionieas superstaarist miljonärina oma elu silmatorkavalt pika perioodi vältel proletaarsele töörutiinile.