Päevatoimetaja:
Liisa Ehamaa

Bretty Sarapuu: Eesti klantspildi taga mädaneb (36)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Asotsiaalid bussipeatuses.
Asotsiaalid bussipeatuses. Foto: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Viimasel ajal räägitakse palju sellest, kuidas kevadel ametisse astunud valitsus kahjustab pöördumatult Eesti mainet maailmas. Palju vähem aga muretsetakse selle pärast, millise mulje jätab meie koduriik neile, kes siia päriselt kohale tulevad.

Kiire läbilõike pealinna elu tegelikkusest annab trammisõit ning see, mis sõidukiaknast silma hakkab ja trammi tagaosast ninna imbub. Ja see kõik ei pruugi olla kena. Kui lennujaam, tramm ja kõrghoonetega ärikvartal võivad tunduda päris vahvad, siis peagi jõuab trammisõidul külaline lahmaka kaubanduskeskuseni. No hea küll, mõtleb ta, eks üks kaubanduskeskus linna ääres kulub ikka ära.

Juhtub ta aga asja lähemalt uurima, saab talle selgeks, et agarad eestlased on ehitanud kõrvuti kaks hiiglasuurt kaubanduskeskust, mõlemas kino, osaliselt isegi samad poed.

Venemaa ajakirjanik Kirill Martõnov kirjutas hiljuti, et tema koduriigis ei osata majanduskasvuga peale hakata muud, kui ehitada ühe kaubanduskeskuse asemel kaks. Märkate sarnasust?

Naiivne turist võib mõelda, et ehk vajavad eestlased oma jõukuse kulutamiseks tõesti kaht kaubamaja. Ent veidi edasi sõites ilmutab end talle Eesti elu oma eheduses. Kui hiiglaslikus kaubamajas ulub tuul, siis linnulennult vaid saja meetri kaugusel, Majaka tänava väikese toidupoe juures käib tihe sagimine.

Pisikese kaupluse pikast järjekorrast läbi murdnud inimesed peavad poeukse taga pidu, vägijook teeb vähem või rohkem spontaanselt kokku tulnud piduliste vahel kiireid ringe. Kellel saab palju, heidab trammipeatuse pingile magama, või kui värskest õhust saab küll, siis suundub pehmetele trammiistmetele soojenema.

Uued šopingumekad kerkivad kiiresti ja lihtsalt, inimeste väljatoomine vaesusest ja alkoholi küüsist on tunduvalt keerulisem.

Trammiõhk muutub üha paksemaks, sõõrmetesse ulatuv lehk tekitab kaasreisijates tunde, nagu oleks nad ise kangemat kraami kummutanud.

Ent Majaka tänav ei ole ainus pealinna patuurgas. Järgneb keskturg, kus pingil tukastajad pole mingi harukordne nähtus, ja pärast kiiret trammivahetust ootab ees Balti jaam. See pealinna uus tuiksoon oma sätitud turulettide ja põneva tänavatoiduga on iga Tallinna külastaja sinna-pean-kindlasti-minema-nimekirjas.

Ent te vaid proovige seal trammist väljuda, ilma et te mõne räuskava seltskonna või pingil põõnaja otsa ei koperda. Või püüdke teha süda kõvaks ja kõndida ilma haletsemata mööda moodsa turuhoone vastas villaseid sokke ja ubinaid müüvatest pensionäridest.

Uhked kaubanduskeskused loovad kena klantspildi, aga selle taha piiludes avab end karm reaalsus: uued šopingumekad kerkivad kiiresti ja lihtsalt, inimeste väljatoomine vaesusest ja alkoholi küüsist on tunduvalt keerulisem.

Märksõnad

Tagasi üles