:format(webp)/nginx/o/2019/01/08/11701693t1hbe8a.jpg)
/nginx/o/2019/10/04/12623995t1h2cc2.jpg)
Keskaegse massilise tarbimiskultuuri võrdkujuks võib pidada rohkelt mitmekülgseid tähendusi kandvaid tinavalu vorme, kirjutab arheoloog Erki Russow.
Tallinn 800: massimeedia keskaja moodi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie argipäeva ümbritseb pea kõikjal infost üleküllastunud keskkond – plinkivad tekstid ja kirevad pildid hajutavad inimese tähelepanu nii koduseinte vahel kui ka avalikus ruumis, olgu selleks siis nutiseadmed või suured reklaamstendid. Massi- ja sotsiaalmeedia pealetung on sedavõrd jõuline, et aina enam õhatakse endiste aegade järele, kui igasugune tühi-tähi ei surunud uksest-aknast vägisi sisse. Igatsus endisaja rahu järele võib siiski olla petlik, sest vajadus massidele teavet edastada või oma sõnumit peale suruda on sama vana kui inimühiskond, ainult meetodid on tehnoloogia arenedes aina kavalamaks muutunud. Sestap pole põhjust arvata, nagu polnuks keskaja inimene hõlpsalt paljundatavate sõnumitega tuttav.
Massimeedia alguseks loetakse sageli trükipressi leiutamist 15. sajandi keskpaigas – see tagas kirjasõna kiire leviku ajas ja ruumis. Trükkimine viis tõepoolest massikommunikatsiooni uuele tasemele, kuid märksa vähem osutatakse sellele, et Johannes Gutenbergi leiutis ei tekkinud tühjale kohale – juba ammu enne teda olid olemas viisid, kuidas ilmalike ja vaimulike kujutiste hulka vähese vaevaga mitmekordistada. Gutenberg, kes enne trükikoja asutamist töötas kullassepana, oskas lihtsalt oma varasema ameti oskusteavet rakendades jõuda uue, kristlikku maailma pöördeliselt muutva tehnilise lahenduseni.
Nimelt tuleb Gutenbergi vaimusünnitise alget otsida hiliskeskaegses Euroopas juba ammu tuntud valuvormidest, aga ka 15. sajandil oma populaarsuse tipul olnud pressvormidest, mille olulisim valmistuskoht asus just trükikunsti leiutaja kodulinnas Mainzis. Kullassepa ja graveerijana oli Gutenbergil vahetu kokkupuude mõlemaga ning ilmselt valmis tema kätetööna nii mõnigi graveeritud kiviplaat, mille abil valati sadu ja tuhandeid odavaid tinasuveniire suurte palverännukeskuste tarbeks – vormi pinnale filigraanselt graveeritud kujutisest sai korraliku valu puhul esteetiliselt nauditav ja detailirohke propagandapilt. 13. sajandi Tallinna arheoloogilises aineses esindab seda meediumit üks Lõuna-Prantsusmaalt pärit metallsuveniir, Rocamadouri palverännumärk.
Tallinna linna tekke aastasada on just see periood, mil ammusest ajast1 tuntud tinasulamist ehete ja märkide valmistamises toimus arenguhüpe. Põhjus peitub uute tinamaagimaardlate avastamises Saksi- ja Böömimaal 13. sajandi algupoolel. See muutis seni suhteliselt kalli tooraine taskukohasemaks ning andis Magdeburgi ja Nürnbergi vahelisel alal juba varasemast tuntud peenvalutööstusele uue õitsengu. Sellega kaasnes sama aastasaja keskpaiku mitu olulist muutust, mille mõju ei piirdunud ainult Saksamaaga.
Nii tõi odavnenud tina enesega kaasa märkimisväärselt suurema tootevaliku: palverännusuveniiride ja muude, ennekõike elitaarsete tarbeesemete (nt taskupeeglid, küünlajalad) kõrval hakati tohututes kogustes valama odavaid ehteid ning rõivadetaile, alates nahkvöösid ja -kotte kaunistanud kümnetest ilunaastudest ning lõpetades riidehaakidega. Osaval meistril ei olnud keeruline nõudlusele vastu tulla, sest hõlpsalt töödeldav tinasulam võimaldas kivist valuvormis valada sadu vidinaid päevas.
Ent tinasulamist esemete masstootmine omakorda soodustas tootmisprotsessi parandamist, mis viis valuvormide täiustamise ehk täiendavate õhukanalite lisamiseni ning kahe-kolmeosaliste valuvormide kõrval kuni kaheksaosaliste komposiitvormide valmistamiseni – innovatsioon, mille lähtekohaks peetakse ülalmainitud Magdeburgi.
Kuidas suhestub Tallinna arheoloogiline aines nende arengutega? Meie keskaegsete valuvormide arv on küll võrdlemisi väike – kõigest veerandsada eksemplari –, kuid sellegipoolest piisavalt esinduslik, et anda aimu üldistest suundumustest.2 Kui valuvormidele lisada ka üksikud säilinud tinasulamist esemed, siis avaneb päris mitmekülgne vaade linna algusaegade ehte- ja rõivakultuurile.
![Raekoja platsilt leitud 13. sajandi lõpu sõle ja vöö- või riidenaastu valmistamiseks mõeldud valuvorm. Sõlekujutisel võib hoomata tekstikatket A[VE MARIA]-st – tegu on tüüpilise 13.–14. sajandi sõlevormiga, mida kohtab Inglismaast Liivimaani](http://f9.pmo.ee/z5k8A3-qqMgA2KECJnpEQmgnZ7Q=/768x0/filters:format(webp)/nginx/o/2019/10/04/12623992t1h14e4.jpg)
Kindel on, et 13. sajandi hansalinn ei jäänud puutumata toonastest arengutest. Vastupidi, sarnaselt teiste hansaregiooni keskustega võib öelda, et Magdeburgist lähtunud uuendused jõudsid kas otse või vahendajate kaudu kiiresti Läänemere kallastele, sest sealt tuttavaid sõlevaluvorme, aga ka ehteid leidub kõikjal. Selle taga võis olla mitu ajendit. Ühest küljest oletatakse, et Magdeburgis või selle läheduses tegutsesid valuvormide tegemisele spetsialiseerunud käsitöölised, kelle tooteid müüdi suurtel, ülepiirkondlikel turgudel – sedasi kulges „tehnoloogiaülekanne“ algkohast perifeeriasse ka teiste tehniliste uuenduste, mitte ainult valuvormide puhul.
/nginx/o/2019/10/04/12623993t1h26d3.jpg)
Teiselt poolt on aga välja pakutud, et lihtsamate pisiesemete valamisele pühendunud käsitöölised olid sageli rändmeistrid, kes läbisid tulu teenimiseks pikki vahemaid. Nii ei ole ka Tallinna puhul välistatud, et mõni Magdeburgi lähikonnast pärit meistrimees siia jõudis. Vähemalt on juba 13. sajandi lõpukümnenditel Sauna tänaval kasutatud komposiitvaluvormi, milles valmistatud tina ja plii segust hõbedaselt sillerdavad ripatsid olid ühtmoodi moekad nii siin kui ka seal. Kas intensiivsete kasutusjälgedega Sauna tänava valuvormiga valatud vidinad jõudsid vaid Tallinna turule, jääb muidugi alatiseks teadmata.
/nginx/o/2019/10/04/12623994t1h6c1f.jpg)
Niisiis võib alates 13. sajandist valmistatud lihtsaid tinasulamist ehteid ja rõivadetaile nimetada omaaegse tarbimiskultuuri masstooteiks, mille vähese säilimise põhjuseks on materjali korduv taaskasutus: tarbetuks muutunud esemeist valati tavaliselt uued, muutunud moele sobivamad asjad. Seetõttu on 13.–14. sajandi Tallinna puhul valatud tarbeesemete massimeedialist aspekti raske hoomata, kuid asjadel kasutatud sõnade ja sümbolite näol oli see kahtlemata olemas. Kindlasti ei piirdunud oma veendumuste või vagaduse näitamine ainult palverännumärkide kinnitamisega rõivaile, vaid nagu mõned hiliskeskaegsed valuvormid osutavad, võis sõnum olla mitmekülgsem. Et saada teada, mis selliste massiliselt paljundatud märkide taga peitub, tuleb säilinud kiviplaatidest üksjagu kaugemale vaadata.
/nginx/o/2019/10/04/12623995t1h2cc2.jpg)
1 Eesti arheoloogilise ainese osas vt nt Ragnar Saage, Sebastian K. T. S. Wärmländer, Metal residues in 5th c. BCE –13th c. CE Estonian tools for non-ferrous metal casting. – Journal of Archaeological Science: Reports, 19 (2018), lk 35–51. https://doi.org/10.1016/j.jasrep.2018.01.015
2 Info avaldamiseks esitatud artiklist Ragnar Saage, Erki Russow, Urban casting tools as evidence for transfer of technology across the Baltic Sea in 13th–17th century Estonia.