Päevatoimetaja:
Anu Viita-Neuhaus

Kirjanik, kes soovib innustada lapsi loodust vaatlema

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Dorothea Flechsig, „Petronella Õnneseen. Loodusuurija lood“.
Dorothea Flechsig, „Petronella Õnneseen. Loodusuurija lood“. Foto: Raamat

Tuleval nädalal tuleb kolmandat korda toimuva Tartu laste- ja noortekirjanduse festivali raames Eestisse saksa lastekirjanik Dorothea Flechsig, kelle teoste hulgas on kõige tuntumad Petronella Õnneseene lood. Kolm neist on tõlgitud ka eesti keelde. Flechsig kohtub lugejatega 10. oktoobril kell 12 Tartu linnaraamatukogu saalis ning 11. oktoobril kell 12 Tartu loodusmajas. Mina vestlesin temaga kirja teel.

Jutustage palun eesti lugejaile pisut iseendast. Millal olete sündinud ja milline oli teie lapsepõlv? Mis raamatuid lugesite?

Olin pere kolmest õest keskmine. Kasvasin üles Baieris ühes Ülem-Frangimaa külas tihedas kontaktis loodusega. Meil oli kodus koer, kass, merisiga, küülik ja kilpkonn. Ema töötas raamatupoes ja isa oli õpetaja. Hulkusin lapsena koos koeraga palju ringi, mängisin oja ääres ja metsas või jalutasin mööda külatänavaid. Tahtsin tollal saada loomauurijaks, nagu on mu raamatukangelane Petronella Õnneseen (Petronella Glückschuh).

Lugesin palju ja nautisin seda. Autoritest meeldisid mulle eriti Michael Ende, Jan Procházka, Ole Lund Kirkegaard, Astrid Lindgren ja Peter Härtling. Ema võttis mind kaasa ka Frankfurdi raamatumessile ja sain sealsetes raamatupoodides nii mõnegi lastekirjanikuga isiklikult tuttavaks. See jättis mulle kui lapsele sügava mulje.

Kuidas teist sai kirjanik? Millal ja miks otsustasite avaldada oma esimese raamatu?

Töötasin aastaid vabakutselise ajakirjanikuna ajalehtede ja ajakirjade juures, enamasti kohalikes toimetustes. Umbes kümme aastat tagasi jäi mulle juhuslikult silma kuulutus, kus otsiti lasteajakirjale autoreid. Läkitasin ühe loo teele, see trükiti ära ja nii sain oma esimese autoritasu. Järgnes mitu tellimustööd. 2011. aastal otsustasin asutada oma kirjastuse, et anda ise välja oma tegelaskujudega lugusid ja jätta endale ka kõik autoriõigused. Raamatuid ei ole ma seni müünud mitte ainult Eestisse, vaid ka Rumeeniasse, Hiinasse ning Põhja-, Lõuna- ja Kesk-Ameerikasse. Kirjastamine ja kirjutamine nõuab väga palju tööd, aga see pakub mulle suurt rõõmu.

Kui palju raamatuid olete avaldanud ja millest need jutustavad? Kuidas lugejad neid vastu on võtnud?

Olen praeguseks välja andnud viis pildiraamatut, kaheksa audioraamatut ja kaheksa lugemikku lugema õppimiseks ja lugemisoskuse arendamiseks. Minu lugude keskmes on peaaegu alati keskkonna ja looduse kaitse. Ma tahaksin innustada lapsi loodust vaatlema ja avastama. Minu raamatusari „Sandor“ jutustab targa nahkhiire ja Jendriku-nimelise poisi ebaharilikust sõprusest. Jendrikul on koolis raskusi. Üheskoos teevad nad läbi põnevaid ja lõbusaid seiklusi. Raamat „Sandor – nutikas nahkhiir“ („Sandor – Fledermaus mit Köpfchen“) on jõudnud 3.–5. klassi klassivälise lektüüri soovitusnimekirjadesse paljudes saksa koolides.

Märksõnad

Tagasi üles