Suurest kunstist ja spermaloikudest

Vesa-Matti Loiri Uuno Turhapurona Foto: Kuvatõmmis/Youtube

Soomes ilmus mõni nädal tagasi viimaste aastakümnete ühe tuntuima soomlase Vesa-Matti Loiri jahmatav elulugu “Loiri”. Kui Eestis suutis omal ajal paljusid üllatada ning kodumaiste mälestusteraamatute žanrit ümber defineerida Mihkel Raua raamat “Musta pori näkku”, siis Loiri mälestustega võrreldes on tegu süütu lastekirjandiga.

Vesa-Matti Loiri (74) on tuntud ka paljudele eestlastele, peamiselt narmendava võrksärgi ja katkiste hammastega Uuno Turhapurona, pidevalt sigalakku juua täis lastesaadetejuhi Nasse-setä või Jean-Pierre Kuselana esitamas romantilist laulu „Naurava kulkuri“ („Naerev hulkur“). Seda kõike teavad ka soomlased, kuid vähemalt natuke vanemad neist teavad ka seda, et Loiri on oma elu jooksul olnud tõsiselt võetav teatrinäitleja, muusik, mitmekülgne sportlane ning veel mitmekülgsem napsi- ja naistemees – ühesõnaga, tal on, mida meenutada.

Vesa-Matti Loiri ei ole kirjutanud oma raamatut ise, selle on temaga koostöös üles tähendanud üks soome tuntumaid kirjanikke Jari Tervo, kelle teostest on eesti keeles ilmunud raamatud „Minu suguvõsa lugu“, „Troika“ ja „Layla“. Pärast mullu ilmunud teise tuntud kirjaniku Kari Hotakaise populaarset raamatut Kimi Räikkösest on see toonud moodi tuntud romaanikirjanike kirjutatud elulugude žanri.

Kuna Tervo on tuntud oma värvika keele poolest, olid ootused suured. Tulemus on monumentaalne, lausa 720-leheküljeline raamat. Kuigi siin on hulk pilte, pole tegemist Vahur Kersna stiilis pildiraamatuga, vaid tõepoolest mahuka tekstiga. Millest siis selline kõmu? Lühidalt kokku võttes kahel põhjusel: raamat on põhjalikult läbi kirjutatud sissevaade kireva ning dramaatilise elukäiguga inimesse ning see on väga aus – aus ka selles mõttes, et meelelahutusuudiste rubriiki on võimalik päevade kaupa täita sellest raamatust nopitud karmide katkenditega.