Sõitis nelja hiirega kuningalossi ette

«Sõsara sõrmeluud. Naised eesti muinasjuttudes». Foto: Raamat

Muinasjutud on üks inimkonna ajaloo tähtsamaid artefakte. Lapsed loevad neid põnevusega, täiskasvanu aga hakkab mõtisklema nende keele ja loogika üle: kust tuleb nii palju metamorfoose? Peotäis aganaid muudetakse metsaks, veetilk, mille vares suust pillab, muutub mereks; kangelane saab igalt poolt üle, sest ta on varem palju kannatanud.

Teine küsimus on avastamine, mis ajastust muinasjutud pärinevad. Muinasjuttude alguspunktid võivad varieeruda tuhandeid aastaid. Vladimir Propp on näiteks leidnud, et tuntud muinasjutt „Hansel ja Grethel“ pärineb kõrgklassi keelust oma lapsi välja, eriti metsa saata. Kuid kõrgklass oli olemas juba neoliitikumi alguspäevil, seega võivad selle muinasjutu juured olla teab kui kaugel.

Siin ongi Merili Metsvahi teinud tänuväärset tööd. Tema koostatud kogumikus on 34 rahvaluulearhiivist pärit muinasjuttu, mis üles kirjutatud aastatel 1888–1950. Osa neist, nagu „Sõsara sõrmeluud“, on julmad, aga nagu koostaja õigesti märgib, on julmus muinasjuttude tänapäevastest versioonidest välja jäetud, sest need on suunatud lastele.