Andres Tarand: seda ma küll ei mäleta, et suurriikidel oleks eesotsas olnud sellised lollpead

Endine peaminister Andres Tarand vaatab praegu maailmas toimuvat ja imestab: kuidas küll on võimalik, et asju nii rumalalt aetakse?

Päeval, mil Tarandit Tallinnas kirjanike majas asuvas korteris külastan, on valitsustevaheline kliimapaneel andnud välja järjekordse hirmutava raporti, eelmisel nädalavahetusel aga pidanud Rootsi koolitüdruk Greta Thunberg New Yorgi kliimatippkohtumisel oma kuulsa kõne – kellele sütitava, kellele vastuolulise. Vana klimatoloogina vaatab Tarand kõike seda ja loodab, et ehk saab jää lõpuks liikuma. Samas ei hoia ta end tagasi ka päevapoliitikateemaliste torgetega.

Sel aastal õnnestus Tarandil taas käia Antarktikas, kus ta tegi 50 aastat tagasi teadusekspeditsiooni käigus välitöid. Meie intervjuu ajal on ekspeditsioonilaev Admiral Bellingshauseni pardal lõunamandrile teel aga Tarandi lapselaps Julius. Suured valged väljad on muutunud aina kättesaadavamaks.

Kuidas teil Antarktikas läks?

See oli väga mugav ja hoolitsetud ette ja taha. Olid ekskursioonijuhid, kes hoidsid kahelt poolt kinni, et külalised laevatekil ei libiseks. (Naerab.) Turistidele on seal tehtud asi niivõrd mugavaks, et nad seal ikka käiksid. Ja nii ongi, aastas käib seal umbes 40 000 turisti. Samas peatuvad neist kõik Antarktika poolsaarel, mis ulatub mandrist pikalt Lõuna-Ameerika poole. Väga vähesed käivad ida pool, kus on natuke karmim. Kuid Antarktika on ikka ilus ja maaliline: hiigla vanad mäed, mis on jää ja kõige käes ära kulunud, meres ujub õige palju suuremaid ja väiksemaid jäämägesid. Lääne-Antarktika sulab praegu väga kiiresti, mistõttu on ka tükikesi selle võrra rohkem. Mõni neist on laevast suurem ka. Väiksemate peal magavad hülged, põõnavad päikese käes – veebruaris, kui mina seal käisin, oli seal ju veel suvi.

Nii et seal on küll, mida vaadata. Kes üldse ei ole käinud ega näinud, sellel hakkab tore. See on maaliline: suvine taevas, pilvede ja valguse mäng. Ida pool nii ei ole, sest kogu aeg tuisk vihiseb ja siis ei näegi suurt midagi.

Aga te ise olite omal ajal ida pool?

Ma olin täpselt 50 aastat tagasi teisel pool, jah.

Siis ei tasu vist küsida, et neid kaht võrrelda.

Kui seal töötad, on asi teine. Peab ise ka iseenda eest veidi väljas olema. Nüüd on seal looduskaitse väga karmiks läinud. Tahetakse, et turistid püsiksid loomariigist eemal, ei tülitaks neid. Varem olid üheks levinumaks Antarktika suveniiriks pingviinitopised. See on muidugi üks mõttetumaid suveniire, sest mõnus on vaadata elavat pingviini – koomilise käimisega lind on tore. Aga surnult on ta ainult tolmu koguv suletomp kummuti peal. Omal ajal oli see kombeks, nüüd ei tohi selliseid asju teha.

Pingviinile võib minna viie meetri kaugusele, mitte lähemale. Kui ta aga ise uudishimust ligi tuleb, siis on okei. (Naerab.) Kaotasin seal kottide pähe tõmbamise ajal oma kuuldeaparaadi ära ning läksin seda otsima kohast, kus võisin selle enda arust kaotada. Tolleks ajaks olid pingviinid seal ja kaks ekskursioonijuhti pistsid kohe kisama!

Paljud tahavad ärbelda, et on Antarktikas lume all maganud ja käivad seal siis väljas ööbimas. Kiiresti tehakse väike lumeonn üles. Siis on aga kohe uus nõue: tuleb kaasa võtta väike pudel või pott, kuna telgi taha ei tohi siristada. See on kõik väga hea ja õige, kuna muidu läheb inimene kohe ulakaks.

50 aastat tagasi nimetati nii Antarktika kui ka Arktika baase bensiinivaatide tsivilisatsiooniks, sest kui bensiini oli vaja, toodi see vaatides kohale. Hiljem kasutati neid kemmergus potina. Kui täis sai, pandi kork peale ja lükati jalaga muudkui mere poole. See oli ropp, nii ei tohiks teha. Inimene tikkus tollal väga lagastama. Sellega on nüüd õnneks korras.