Rebekka Lotmani sonett

Rebekka Lotman ja tema raamatuna ilmunud doktoritöö „Eesti sonett“. Foto: Rein Olesk

Olen õnnelik, kui mu käeulatusse jõuab raamat, mis katab tervet Eesti luulemaastikku. Siis saab võrrelda oma latentset mälu-ettekujutust trükituga. Rebekka Lotmani „Eesti sonett“ (2019) on just teine säärane raamat meie luuleloos. Esimese raamatu juurde jõuan pisiülevaate lõpus.

Mis mind selle töö juures võlub? Autorite võrdne asjalik käsitlemine, igaühe tunnuste skaala esiletoomine ja võrdlemine. Lühidalt, ilma punnitatud teaduslikkuseta sõnastamine. Ilma esimese ettejuhtuva maailma teoreetiku kaasahaaramiseta on kirjapandu eestikeelse luule põhjal ometi tõsiselt võetav ja pädev. Kui üks rea-luulearmastaja ei kaeble oma lemmikute valestimõistmise üle ning loeb nohinal ja mõnuga, on ju kõik korras. Eriti siis, kui kirjutaja ja lugeja vahel olev põlvkonnapikkune vahemaa ei pääse segama.

Tõsi, tosina jao autori puhul kraamisin riiulist välja originaalkogud ning võrdlesin Rebekka Lotmani hinnanguid ja oma mälu, avastasin, et lugemismuljed mälus ei pruugi püsida muutumatuna. Mitme autori loomisperioodi pikkusest tingituna kuuluks luuletaja nagu mitmesse käsitletavasse aega ja tagasipöördumine varem loetu juurde on raamatus keerukas – lihtsalt ei pruugi üles leida. Pool sajandit okupatsioone tingib jälle kirjutamise aja ning trükkimise aja ja koha suuri lahknevusi.