Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/05/6625037t1h9cfd.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/10/04/12622263t1h7404.jpg)
Olen õnnelik, kui mu käeulatusse jõuab raamat, mis katab tervet Eesti luulemaastikku. Siis saab võrrelda oma latentset mälu-ettekujutust trükituga. Rebekka Lotmani „Eesti sonett“ (2019) on just teine säärane raamat meie luuleloos. Esimese raamatu juurde jõuan pisiülevaate lõpus.
Mis mind selle töö juures võlub? Autorite võrdne asjalik käsitlemine, igaühe tunnuste skaala esiletoomine ja võrdlemine. Lühidalt, ilma punnitatud teaduslikkuseta sõnastamine. Ilma esimese ettejuhtuva maailma teoreetiku kaasahaaramiseta on kirjapandu eestikeelse luule põhjal ometi tõsiselt võetav ja pädev. Kui üks rea-luulearmastaja ei kaeble oma lemmikute valestimõistmise üle ning loeb nohinal ja mõnuga, on ju kõik korras. Eriti siis, kui kirjutaja ja lugeja vahel olev põlvkonnapikkune vahemaa ei pääse segama.