Milleks Achilleusele see kand?

Carolin Kuuskmäe, "Ekraani taga". Foto: Raamat

Carolin Kuuskmäe noorteromaani „Ekraani taga“ peategelane Sara on nii lai leht, et 300+ lehekülge ei ole selle ärakirjeldamiseks üldse palju. Lugu, mis algab peaaegu et vaguralt ettekandjarolli ja kaheteistkümnenda klassi kodutöödega, paneb need triviaalsed tegevused aega säästmata väga mitteargisesse konteksti.

Carolin Kuuskmäe ei ole siinkohal põrmugi fantaasiat kokku hoidnud – kui olete harjunud deus ex machina’t pigem viletsaks lahenduseks pidama, siis tuleks kiiresti ümber harjuda. Kui keegi on nii ogaralt lahe, siis on täiesti võimatu seda kõike kohe ette ära hoiatada ja lihtsurelikust lugejal tuleb lihtsalt leppida, et mäng käib hoopis teisel skaalal.

Tegelikult on raske otsustada, kas „Ekraani taga“ on kirjutatud üksnes siirast lustist luua tegelane, kes võimaldaks võimalikult palju puhast üleolekutundenaudingut ilma tüütute tagasilöökide ja madalhetkedeta, või on seal ka omajagu mõnuga üle võlli keeramise paroodiarõõmu.

Paroodialainel edasi mõeldes võiks mingit osa Sara-Sebastiani dünaamikast võtta ka väikese torkena ühe tüüpilise seebiooperi süžee aadressil. Veetakse kihla, naistemehest poisstegelane hakkab tõrjutud tütarlast tüütama ja... Ainult et Sara on multimiljonärist superkangelane, mitte mingi tõrjutud tütarlaps, ja ta tõepoolest teab, mida tahab või ei taha.