Behemoth – eneseteadlik metal-monstrum

Poola ansambel Behemoth. Foto: Katja Ogrin/EMPICS Entertainment

Kolmapäeval Tallinnas üles astunud Behemoth on üks neid väheseid ekstreemsema otsa metal-bände, millega suudab – vähemalt teoreetiliselt – suhestuda küllap pea iga raskemuusikakuulaja. Paremal juhul arvamust omada ja seda väljagi öelda, kehvemal juhul aga bändi nimegagi lihtsalt kursis olla. Ja see on tegelikult väga kõva näitaja padusatanistliku sõnumiga ansambli kohta, mille vundament laoti 1991. aastal kuskil Poola sadamalinna Gdański keldris prooviruumis.

Minu enda suhe Behemothiga ei ole olnud kaugeltki järjepidev ja ma ei kuulu kindlasti bändi andunud austajate hulka, aga ei saa salata, et õrnemas eas avaldas bändi radikaalne imidž ja muskulatuurne muusika (eeskätt 2002. aasta album «Zos Kia Cultus») väga sügavat muljet.

Hiljem on meie teed harvem ristunud, aga kui vähegi metal’i-ajakirjandust jälgida, on Behemothiga seotud uudiseid pea võimatu ignoreerida. Ja seda, mida kajastada, on olnud palju. Mida aeg edasi, seda enam tundub, et Behemoth on sarnaselt neile nime andnud piiblikoletisega kasvanud suuremaks kui elu ise, kippudes kohati varjutama isegi oma muusikalist loomingut.

Kui päev enne Tallinna kontserti sõitis minust linnaliikluses mööda hiigelsuur bändi kirjade ja piltidega veok, sain ainult kinnitust arusaamale, et Behemoth on juba ammuilma omadega jõudnud sinnamaale, kus tegu ei ole enam lihtlabase ansambli, vaid institutsiooniga, mis elab endale seatud reeglite järgi ning suudab painutada ka juba kinnistunud arusaamu metal-muusikast kui sellisest.

Behemoth on selles mõttes suisa fenomenaalne, et suudab müüa end märksa laiematele massidele kui mistahes teine samalaadset metal’it mängiv nimekas bänd, ning seda oli suurepäraselt näha ka Helitehase publikust, mida oli täismaja ja mis oli väga seinast seina nii vanuse kui ka rahvuse poolest.