Andres Herkel: Mahatma Gandhi, võimalik ainult Indias

Mahatma Gandhi. Foto: Wikipedia.org

2. oktoobril möödus 150 aastat India suurmehe Mahatma Gandhi sünnist. Tema teistmoodi poliitikakreedo tuumaks olid tõde ja vägivallatus. Neile püüdis ta rajada India iseseisvuse tee, nende järgi teda tuntakse ja need tegid temast reaalpoliitika täieliku vastandi, kirjutab kolumnist Andres Herkel.

Üldiselt arvatakse, et reaalset jõudu tarvitamata või vähemalt seda omamata pole võimalik midagi saavutada. Samuti peetakse ainult tõest kõnelevaid poliitikuid naiivseteks, et mitte öelda fanaatilisteks. Kus on liiga palju tõde, seal tekib ka tõe monopol, ja see pole enam kaugeltki see, mis ühiskonna tingimata õnnelikuks teeb.

Gandhi tõde oli eeskätt sisemine veendumus, tema keskne mõiste satyagraha tähendab õieti „tõe järele haaramist“. See on pidev protsess ja püüdlemine. Tõde on igavene, aga selle poole püüdlemine on pidev pingutus, mis kaduvas kehas kunagi täiuseni ei küüni. Kõigepealt olidki vägivallatus ja satyagraha sisemised põhimõtted ning alles hiljem muutusid need poliitiliste eesmärkide saavutamise vahendiks. See aga ei läinud – ei saanudki minna – sujuvalt ega tagasilöökideta.