Juhtkiri: ministril on kõik selge

3. oktoobri karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Inimestel on õigus teada mitte üksnes avalikkust puudutavaid fakte, vaid ka põhjendatud kahtlusi. Eelmises lauses on rõhk kahel viimasel sõnal.

Mõnest üleskerkinud kahtlusest ei saa mööda vaadata senikaua, kuni asjatundjad uurivad ja vaidlevad ning (võibolla lõputult) tõde otsivad. Nii on näiteks siis, kui võimalik oht ähvardab halvimal korral nõuda mõne pahaaimamatu inimese elu.

Samas võib isegi kahtlusevari hävitada kellegi elutöö, räsida kogu majandusharu või rikkuda koguni terve riigi mainet. Seda ei tohi ära unustada ning seepärast tulebki kahtlusi nii hästi kui vähegi võimalik analüüsida ja hinnata, asetada need konteksti ning olla teema kajastamisel ja kommenteerimisel maksimaalselt täpne.

Lihtne öelda, raske teha. Eriti kui isegi asjasse pühendatud, see tähendab pisiasjadesse süüvinud eksperdid näikse jõudvat kohati erinevatele järeldustele.

Lühike ja sirgjooneline küsimus, kas M.V. Wooli kalatööstuse toodang on siis ohtlik või mitte, tõotab saada vastuse alles pärast pikka ja keerulist vaidlust. Niisugune perspektiiv ei ole meeltmööda kellelegi, alustades selle ettevõtte loonud ja suure vaevaga üles ehitanud Mati Vetevoolust, jätkates toimuvat menetlema ja haldama pidavate ametkondadega ning lõpetades kodumaist kala armastavate inimestega. Ent isegi niisugune stsenaarium oleks parem sellest, et selgust ei saabugi.

Kahtlused on jaganud inimesed ja asutused kahte leeri. Erinevalt on reageerinud nii tarbijad, kaupluseketid kui ka riigiasutused. Lihtsustatult kokku võttes on veterinaar- ja toiduamet (VTA) öelnud, et avastatud on oht, terviseamet rõhutanud aga, et võimalik oht on vähetõenäoline ja pisikesegi riski olemasolus ei saa lõpuni kindel olla. Kahe sõnumi erinevus ei pruugi esimese hooga paista kardinaalne, aga keerukas olukorras on neil siiski väga erinev tähendus.

Kui ministri eesmärk oli pingeid ja tagajärgi leevendada, siis tulnuks tal VTAga olukorda omavahel arutada ning rahulikuks jäämisele kaasa aitavad edasised tegevused ja sõnumid kokku leppida.

Nagu sellest, kõrvalseisjale niigi segasest olukorrast veel ei piisaks, sekkus eile loosse ootamatult maaeluminister Mart Järvik, kellele on kõik selge ning patuoinadki teada: meedia ja Järviku enda haldusalasse kuuluv VTA. Ministri sõnamalakas vuhises hoogsalt, pressiteatesse kirjutatud tsitaatidest käivad läbi fraasid «avalik hukkamine» ja «üldsuse hirmutamine».

Muu hulgas põrutas Järvik, et «õigusriigis ei määrata toidu ohutust ajakirjanduse pealkirjade alusel», justnagu oleks ajakirjandus endale absoluutse tõe teadja staatust nõudnud ning ainult pealkirju avaldanud. Kuid olgu – EKRE-l, kuhu minister Järvik kuulub, on meediaga alati mõni kana kitkuda. Samas ei selgita see VTA pressiteate vahendusel tümitamist.

Mart Järvik valis poole olukorras, kus selline käitumine polnud mitte üksnes ebavajalik, vaid lausa kahjulik. Kui ministri eesmärk oli pingeid ja tagajärgi leevendada, siis tulnuks tal VTAga olukorda omavahel arutada ning rahulikuks jäämisele kaasa aitavad edasised tegevused ja sõnumid kokku leppida. Selle asemel tekitas ta ameti suhtes üldsuses usaldamatust ja kruvis emotsioone veelgi üles. Paremaks ei läinud sellest midagi, tarbija peas valitseb jätkuvalt teadmatus ning ka kalatööstuse tulevik on ebaselge.