100 kilovatti õnne. Mootorratas, mis tekitab sõltuvust. Hooaja viimane sõiduproov

Muidugi on BMW R 1250 GSil ka arvestatavad konkurendid – Ducati Multistrada 1260 ja Triumph Tiger 1200 XC. Sellisel tasemel on vahed peamiselt isiklikes eelistustes, teadasaamiseks tuleb oodata uut hooaega.  Foto: Andrus Laansalu

Kui sa oled tõsine mootorrattafanaatik (jätame profid kõrvale, neil on keerulisemad ootused), siis on BMW R 1250 GS enam-vähem kõige parem ratas, mille sa saad raha eest otse esindusest osta. Jah, kui matkaenduurod sulle tõesti ei meeldi, siis ei ole. Aga kui tahad, et sul oleks lihtsalt väga hea mootorratas, mis teeb kõike, siis siin see on.

Lähim analoogia proovisõidule uue BMW R 1250 GSiga oleks lugu inimesest, kes satub ohtliku renomeega linna kõige kurikuulsamatesse kõrtsidesse ja lubab endale, et hoiab nii madalat profiili kui vähegi võimalik. Muidugi satub ta kaklusest kaklusesse. Ei, see pole päris täpne. Tegelikult sa ei satu R 1250 GSiga kaklusest kaklusesse. Ratas ei lase seda juhtuda, isegi kui üritad, ta on selleks liiga tark ja osav. Aga igatahes läksin ma esimeselt ristmikult, mis mu peatuma sundis, tagarattal minema. Ja ma ei plaaninud midagi sellist. Vastupidi, ma kavatsesin olla äärmiselt ettevaatlik, et minu sõidukogemusest selgelt üle käiva rattaga mitte midagi rumalat teha. Aga 100 kW on siiski 100 kW – see on 136 hobujõudu (ei, mul ei olnud nii kõrged pöörded). Selle jõuga võiks rändrahne purustada. Tegelikult oli vaja lihtsalt natuke vähem gaasi. Ei, sa ei pea selle rattaga sõitma, nagu sul oleks kurat kannul, seda ta sõitjale küll peale ei sunni. Ta lihtsalt kuulab sind väga täpselt ja teeb just seda, mida sa talle ütled.

Mitmes arvustuses rõhutatakse GSi stabiilsust.