:format(webp)/nginx/o/2019/10/02/12618445t1h884d.jpg)
Sallivuse paradoks on mandunud plakatiks, millega agressiivsed sallijad õigustavad oma sallimatust kõige vastu, mis ei meeldi, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre.
Sallivuse paradoks on mandunud plakatiks, millega agressiivsed sallijad õigustavad oma sallimatust kõige vastu, mis ei meeldi, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre.
Rohkem kui poole sajandi eest kirjutas teadusfilosoof Karl Popper kuulsaks nn sallivuse paradoksi: salliv ühiskond peab selleks, et püsida, olema sallimatu sallimatuse suhtes. Kahtlemata inspireerisid Popperit selle juures eeskätt natsionaalsotsialistid ja kommunistid. See, kuidas natsid demokraatlike protseduuride abil võimule said ja siis demokraatia hävitasid, on tänaseni õpikunäide demokraatia – järelikult ka sallivuse – Achilleuse kannast. Kui nad oleks õigel ajal ära keelatud, võinuks ajalugu minna teisiti. Paljud vähemalt arvavad nii. Teoretiseerida on muidugi kerge, sest sallimatute represseerimine demokraatia nimel võib väga kergesti kaasa tuua süüdistuse just demokraatia lämmatamises. Kuid see selleks.