Juhtkiri: vastutus algab iseendast

Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts

Papa Jannsen kirjutas Perno Postimehe juhtkirjas enam kui 150 aastat tagasi: «Eesti rahva seas peaks vähem joodikuid olema. Mina ei tea mitte, mis asi eesti rahvale suuremat kahju oleks teinud ja nende mõistuse ja kukru kasvu nõnda kängu pannud kui viin.»

Kuigi alkoholitarbimine elaniku kohta langes Eestis eelmisel aastal viimase kümne aasta madalaimale tasemele – 10,1 absoluutalkoholi liitrit elaniku kohta –, on joomisega liialdamine Eestis endiselt probleem. 2017. aastal suri otseselt alkoholiga seotud haiguste tagajärjel 451 inimest, samuti on otsene seos alkoholi ning õnnetuste ja vägivalla vahel.

Üks ja tõenäoliselt ka lihtsamaid võimalusi, kuidas alkoholi liigtarvitamist vähendada, on eri tüüpi piiranguid seada. Üheks selliseks on kümne aasta tagune öise alkoholimüügi keeld poodides.

Hiljuti tuli Tallinna linnavalitsus välja aga veelgi karmima müügipiirangu ideega: meelelahutusasutustes võiks müüa alkoholi tööpäevadele eelnevatel öödel kella kaheni ja puhkepäevadele eelnevatel öödel kella kolmeni. Samuti võiks keelata alkoholikauplused lasteasutustele lähemal kui 150 meetrit.

Tallinna linnapea Mihhail Kõlvarti hinnangul aitaks see tagada parema avaliku korra, väärtustada linnakeskkonda ja hoida linlaste tervist.

Riik peab inimeste ligipääsu alkoholile kahtlemata mingil määral piirama, alustades neist, kel selleks piisavalt vanust pole, kuid samal ajal ei tohi unustada, et öine meelelahutus käib samuti ühe suurlinnaga kokku.

Nii nagu on igaühe enda vastutus end mitte käpuli juua, on ka baaride vastutus sügavas joobes inimestele alkoholi mitte müüa.

Seda probleemi on lihtne käsitleda mustvalgelt keeldude-käskudega, kuid mure pole niivõrd nende asutuste kui väga kitsa kontingendiga, kelle jaoks on alkoholi tarbimine elustiil. Ning kes sügavas joobes ei käitu enam avalikus ruumis kokkulepitud reeglite järgi.

Seega kui kuskil baariesisel õuealal rikutakse avalikku korda, tuleb politseil sekkuda ja ka asutusele vastav ettekirjutus teha. Ja kui sellest ei suudeta kinni pidada, tuleb võtta asutuselt tegevusluba. Linnapeagi sõnul on tegu üsna konkreetsete probleemsete lokaalidega, mille ärimudel toetub suuresti sellisele kontingendile.

See ei tähenda, et osa ettepanekust kaalumist ei vääriks. Näiteks piirangud koolide vahetus läheduses. Kuid kindlasti ei saa sellisena käsitleda kõrgharidusasutusi, kus õpivad ja töötavad täiskasvanud inimesed.

On libe tee lahendada probleeme uute regulatsioonidega, selmet vanu jõustada. Juba praegu saab rikkumisi menetleda olemasolevate seaduste ja määruste raames. Lihtsalt avalikku korda tuleb vajadusel tagada sunnimeetmetega.

Lõppude lõpuks on alkoholi joomine kõige laiemas mõttes kultuuriga seotud nähtus. Selliste piirangute asemel võiks rõhuda hoopis muule ehk inimeste ja äride enda vastutusele. Nii nagu on igaühe enda vastutus end mitte käpuli juua, on ka baaride vastutus sügavas joobes inimestele alkoholi mitte müüa. Kas seda tehakse kooli kõrval või pärast kella kaht-kolme polegi enam oluline.