Tühjad tribüünid pole ainuke põhjus, miks kergejõustiku maailmameistrivõistlused Kataris on täielik häving.
Martin Laine: verine ja emotsioonitu MM (6)
Praktilistest põhjustest ebameeldivamgi on koogutamine Pärsia lahe riikide naftaraha ees, mis on viinud suisa inimsusevastaste kuritegudeni.
«Kui korraldaksime minutilise leinaseisaku iga migrandi surma kohta, mis on seotud jalgpalli maailmameistrivõistluste korraldamisega Kataris, mängitaks turniiri esimesed 44 mängu vaikuses,» on öelnud Norra ametiühingute keskliidu juht Hans-Christian Gabrielsen.
Korruptiivse taustaga jalgpalli maailmameistrivõistluste tarbeks on Katari pealinnas Dohas renoveeritud Khalīfahi staadion, kus kergejõustiku MM praegu toimub. Ilmselt on orjatööjõu abil jõutud selleni, et meie sportlased saavad seal oda visata või üle tõkete hüpata ning rahvas televiisori ees rõõmsalt hõigata.
Autoritaarsete kalduvustega riigid on juba ammu pidanud tippsporti üheks tähtsaimaks nii-öelda pehme jõu relvaks maailmas. Viimase kümne aastaga on olulise turundusvahendi avastanud uusrikkad naftariigid.
Erinevate vabadusindeksite põhjakihti kuuluvasse Katari kerkib hirmkallis sporditaristu ning sealsed oligarhid toetavad rahamägedega spordiklubisid üle Euroopa. Hiina ja Venemaa mõjutusi meil peljatakse, ent Katari pehme jõu teenindamine ei paista Euroopas ülearu poleemikat tekitavat.
Vaevalt et sportlastelegi meeldib võistelda öösel tühjade tribüünide ees, kus neile elavad kaasa sisuliselt vaid limusiinidega saabuvad ennastimetlevad sultanid.
Suurvõistlused toimuvad aina tihedamini tõsise ebavõrdsusega riikides, sest seal laristab koorekiht palju väiksema kahetsusega kui näiteks muutuvate prioriteetidega Suurbritannias, Saksamaal või USAs. Võib ju teeselda, et see on maailmas kasvav solidaarsus, kuid kahtlustan, et arengute taga on vaid tippspordi korruptiivsus.
2022. aasta jalgpalli MM Kataris on ju läbi ja lõhki seotud korruptsiooniskandaalidega ning FIFA ekspresident Sepp Blatter on muutunud tippspordi hämaruse võrdkujuks. Eelnev heidab varju ka kergejõustikujuhtidele, kes suurvõistluse samuti Katari on viinud.
Ma ei ütle, et nüüd ei tohi Eesti sportlastele pöialt hoida. Hoian isegi. Pigem on neist kahjugi.
Vaevalt et sportlastelegi meeldib võistelda öösel tühjade tribüünide ees, kus neile elavad kaasa sisuliselt vaid limusiinidega saabuvad ennastimetlevad sultanid. Nagu gladiaatorite ajastu, kus sportlased on vahend, millega eliidi ego paitada.
See, et korruptiivne taustsüsteem annab tunda emotsioonitus atmosfääris staadionil, on pigem hea. Ehk vaatab spordiüldsus prioriteedid üle kas või praktilistest vajadustest lähtuvalt.