Erkki-Sven Tüür: igat nooti, mille sa kirja paned, pead sa armastama

Erkki-Sven Tüüril on oma koduaiaga Hirmustes Hiiumaal väga eriline ja väestav side. Foto: Remo Tõnismäe

Sellise mastaabi ja tuntusega helilooja puhul nagu Erkki-Sven Tüür võiks arvata, et intervjuud soovivate ajakirjanike hordid kihutavad ümmarguse juubeli eel aina Hirmuste ja mandri vahet ning loomingule keskendumisel on tükiks ajaks kriips peal.

Erkki-Sven Tüür muigab, kui seda märgin, ning möönab, et mis teha, kui see kord juba on nii: kümme aastat ei tunta su tegemiste vastu erilist huvi ja siis koputavad kõik korraga uksele. Postimees oli üks uksele koputajatest ja sai küllakutse tulla Hirmustesse juttu puhuma. See oli imeline sügispäev igas mõttes ja selle vilju on suur rõõm jagada.

Seda, millist rolli mängivad teie loomeprotsessis Hiiumaa ja Hirmuste, on teie käest palju küsitud. Tegelikult on juba Heltermaal praamilt maha sõites selge, miks teie teosed just siin sünnivad. Kas Hirmustest on saanud aastatega päriskodu või on see endiselt ennekõike parim koht, kus luua muusikat?

Siinne looduslik kooslus on mulle äärmiselt tähtis ja aastate jooksul järjest armsamaks saanud: suure avamere lähedalolu, võimas mets ja keset kogu seda võrdlemisi metsikut loodust äkki selline oaas – Hirmuste, kaitstud ja valgusküllane paik. Minu jaoks on see nagu saar keset saart.

Ma ei jõua loendada kordi, mil olen meie vana talumaja juurest stuudiosse jalutanud, aga ma ei lakka imetlemast seda, mida siin iga päev pilguga püüan – ikka leian mõne detaili, mida jälgida või täis vaimustust vaatama jääda.

See kõnelebki sellest, et mul on selle kohaga teistmoodi suhe, mis mitte ei ammendu, vaid muutub järjest rikkamaks. Minu jaoks on Hirmuste pigem kodu ja kui siia tulen, tunnen, et olen koju jõudnud.