Päevatoimetaja:
Mai-Brit Jürman
Saada vihje

Esta Tatrik: näe, vaesed! (9)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Rahunemispaus Rapla maanteel Loone baari juures.
Rahunemispaus Rapla maanteel Loone baari juures. Foto: Eero Vabamaegi/Postimees

Tegin hommikul telefonis lehe lahti ja sain ikka korralikult naerda. Rahunemispeatus!

Kontrollisin. Ei olnud autor Rohke Debelakk. Päris uudis ikka. Et kui enne liikluseeskirju ei ole rikkunud ja nüüd kiirust ületades vahele jääte, annab politsei valida: maksate trahvi või seisate tee ääres kuni tund aega ja rahunete. Neljapäeval tuli ka ametlik teade, et sel päeval saab rahunemispeatuses osaleda Tallinn-Rapla maanteel.

Ma ei tea, kui paljud on kursis mõistega flashmob. Eestis ei ole neid väga suurelt tehtud. Siiani. See on rahvakogunemine, kus näiliselt juhuslikult kokku tulnud juhuslikud inimesed teevad näiliselt juhuslikult sama asja ja lähevad siis laiali. Näiteks jäädakse kaubanduskeskuse aatriumis ühel ja samal hetkel korraks mingis kindlas poosis seisma. Flashmob’e kutsutakse kokku sotsiaalmeedia gruppides.

Nii. Hakkab koitma, jah? Rahunemispeatuse nime kandev üritus on klassikaline flashmob. Osalemisest antakse teada internetis, osalemine on vabatahtlik. Pärast minnakse laiali. Kõik on rahul.

Häbimärk otsa ette ja jalaraudadesse. Aus möödasõitja võiks veel toore munaga visata.

Või kas ikka on? Vabatahtlikult endale määratud 45 minutit kinnipidamist võib tunduda lahe. Ent kuhu edasi? Inimesed harjuvad, tüdinevad, uudsuse efekt kaob. «Kolm päeva orjana!» See võiks olla järgmise kampaania juhtlause. Võtate kartuleid, higistate natuke, ei istu niisama teeservas Facebookis.

Mida rohkem ma rahunemiskampaaniale mõtlen, seda vildakam see näib. Selles on midagi põhialusteni valesti. Rahunemiskampaania probleem pole mitte selles, et see tundub koomiline ja totter. Tegelasteks on ometi täiskasvanud inimesed, mitte nurka seisma pandud marakratid. Mis siis, et vabatahtlik valik, selline tee äärde seisma panek on häbimärgistamine. Keskaegne karistusviis.

Sest mis te arvate, mida ütlevad möödasõitjad? «Näe, vaesed!» ütlevad nad. «Ei raatsi trahvi maksta, koonerdavad!» Panite tähele – niipea kui kampaania inimesteni jõudis, läks sotsiaalmeedias kohe lahti killurebimine teemal «vaesed» ja «ihnuskoid».

Keskaegne mõtteviis. Häbimärk otsa ette ja jalaraudadesse. Aus möödasõitja võiks veel toore munaga visata.

Tõesti, see ei ole naljakas. Tekitada karistusviis, kus ühed saavad teisi «vaesteks» mõnitada. Sidusama ühiskonna poole?

Rahunemispeatuse kampaania näitas siiski, et loomingulisust jätkub. Tahetakse kastist välja mõelda. Millest võiks palju kasu olla, kui rakendada loominguline jõud millelegi muule kui uute (tegelikult küll keskaegsete) trahvimisvõtete välja töötamisele. Suunata loominguline jõud liikluse reaalselt sujuvamaks muutmiseks ja meile kõigile tegelikult ohutuma sõidu tutvustamiseks.

Tagasi üles