Juhtkiri: eksimuste summa

Läänemeri Foto: Eero Vabamägi

MS Estonia ei anna rahu. Teadmine, et paari tunni jooksul suri 852 ligimest, on selleks liiga ränk. Veerandsada aastat on niisugusest sündmusest möödumiseks suhteliselt lühike aeg.

Tänase lehe vahelt leitav AK erinumber meenutab, mis ja kuidas juhtus.

Muidugi oli laevakeres auk, kuskilt pidi vesi sisse saama. Kui laeva pääseb küllalt palju vett, kaotab alus ujuvuse. Nii lihtne see ongi. Jah, mõnikord lähevad põhja ka terve kerega laevad, aga auguga laevadel on uppumise tõenäosus palju suurem.

Kes selles lõpuks süüdi jääb, et vesi Estoniasse pääses, on juba keerulisem küsimus. Suurte katastroofide pärispõhjus peitub harva vaid ebaadekvaatses rööpmeseadjas, omapäi tegutsenud fanaatikus või isegi konspiratsioonis. Vandenõuteooriate peamine viga ongi eeldus, et inimene või inimeste grupp on võimeline vigu tegemata kontrollima ja juhtima suuri ja keerukalt läbipõimunud süsteeme.

Kuigi ametlik juurdlus võib kellegi konkreetse patuoinaks teha, on mitmekordselt dubleeritud ja turvatud süsteemide kataklüsmide taga tavaliselt pikk rida reeglite suuremaid või väiksemaid rikkumisi. Erinevaid ohutegureid, millest igaüks eraldi võetuna olnuks ilmselt lihtsalt lahendatav, aga mille koosmõju on hävitav. Laev on suur süsteem.

Ahnus, laiskus, ebakompetentsus või hoolimatus – ükskõik, mis põhjusel, aga 1994. aasta 28. septembri esimestel tundidel Estonia hukkus.

Kuni on küsimusi, jätkub ka urgitsemine, spekuleerimine, uute versioonide genereerimine. Keegi on seal all juba käinud, keegi läheb veel. Ükskord sukeldutakse niikuinii.

Maailma ajaloost võib leida hulgaliselt lugusid, mis õpetavad: kui tekib oht, et kedagi hakatakse suure õnnetuse pärast lahti laskma või kinni panema, algab salastamine ja hämamine. Seda tehakse mitmel tasandil ja teineteisest sõltumatult. Kooskõlastamata, ühise agendata, kuid meeleheitlikult. Mingit vandeseltsi ei ole, asi on palju labasem – igaüks päästab oma nahka nii, nagu oskab.

Ent selle kõige üks laastavatest mõjudest on, et tulemus näib (!) vandenõuna. Mõnele polegi rohkem vaja.

Eesti kinoklassikasse kuuluvas «Keskpäevases praamis» lõppes erinevate inimlike vigade kuhjumisest tekkinud kriis režissööri tahtel ohvriteta, päriselusündmus «Kesköine parvlaev» kahjuks mitte.

Estoniaga seotud vusserduste jada jätkus ka pärast laeva uppumist. Noore Eesti Vabariigi kogemusteta päästejõududele oli see esimene suurõnnetus, kuid konarlikku tegutsemist näitasid ka Soome ja Rootsi ametkonnad. Hädakutsung ei jõudnud õigeaegselt kohale, SAR-üksuste väljasõit viibis, helikopterite vintsimissüsteemid ei töötanud, side logises, teavitustöö oli kaootiline. Paralleelsed ja üksteist välistavad versioonid juhtunust levisid kiiresti.

Ka järgnenud uurimine oli mõjutatud emotsioonidest, poliitikast, isiklikest huvidest ning toonase allveetöötehnika tasemest. Tekkis rohkem küsimusi kui vastuseid ning ühene lõplik tõde ei selgu kõigis küsimustes kunagi.

Ent maksimaalne avalikustamine on sellegipoolest vajalik ja möödapääsmatu. Kuni on küsimusi, jätkub ka urgitsemine, spekuleerimine, uute versioonide genereerimine. Keegi on seal all juba käinud, keegi läheb veel. Ükskord sukeldutakse niikuinii.