Kommenteerides soolise võrdõiguslikkuse voliniku suutmatust kaebustele õigeaegselt vastata, ütles riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna, et voliniku institutsioon võiks olla õiguskantsleri juures, kus on ressursse rohkem.
Tsahkna: võrdõiguslikkuse volinik võiks olla õiguskantsleri juures
Tänane Eesti Ekspress kirjutas, et võrdõiguslikkuse voliniku poole pöördus üks naisterahvas juba 14 kuud tagasi, kuid ei saanud selle aja jooksul vastust, vaid üksnes põhjendusi, miks vastus viibib. Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Mari-Liis Sepper tunnistas, et neli inimest ei ole temalt vastust saanud juba 2010. aastast.
«Ma ei tea seda konkreetset lugu, küll aga ma mäletan, et kui soolise võrdõiguslikkuse voliniku koht tehti, siis oli IRL pigem seisukohal, et selleks, et ressurss ja võimalused inimeste probleemidega tegeleda oleks suuremad, siis võiks see institutsioon olla õiguskantsleri juures,» rääkis Tsahkna.
«Aga minu mäletamist mööda tulid Euroopa Liidu poolsed ettekirjutused ja algatati isegi mingisugune menetlus, miks Eestis ei ole soolise võrdõiguslikkuse volinikku. See tähendas seda, et ta tuli luua ikkagi eraldi institutsioonina,» rääkis ta. «Täna ongi see probleem, et eraldi seisvana ei ole tal piisavalt ressurssi. Nad võiksid olla koos, sest väga paljusid küsimusi käsitleb ka õiguskantsler.»
Tsahkna rääkis, et kui on seaduse järgi ettenähtud õiguste kaitse ja võimalus inimestel pöörduda õiguskaitse saamiseks, aga kui nad seda ei saa, siis tuleb vaadata üle, mis need põhjused on – kas on ressursipuudus või on võimalik kuidagi menetluslikult asju kiirendada.
«Tuleb üle vaadata millega konkreetselt võrdõiguslikkuse volinik tegeleb ja peaks tegelema,» rääkis Tsahkna. «See on täna küll seaduses kirjas, aga see on suhteliselt lai valdkond. See, et soolise võrdõiguslikkuse voliniku töökoormus tõuseb, käib ühiskonna arenguga kaasas.»
Ta lisas, et kümme aastat tagasi inimesed isegi ei mõelnud sellise võimaluse peale, aga täna on see võimalus loodud, institutsioon tekitatud ja nüüd tulebki vaadata, et seadusega ette nähtud võimalused oleksid reaalsete võimalustega kaetud.