Pärmibakterite elust New Yorgis

Alexandra Daddario ja Tyler Hoechlin filmis «Kellel poleks saladusi?». Foto: Kaader filmist

Hea lugeja, sea end mõnusalt sisse. Täna käsitletav film «Kellel poleks saladusi?» («Can You Keep a Secret») kuulub kategooriasse «klaasike jahedat rosé’d». Ja mitte sugugi sellepärast – nagu ehk filmi tootjad oleksid tahtnud –, et seda on hea vaadata jalgu diivanile pleedi alla kerides ning veini limpsides. Ei, määratlus tuleb hoopis sellest, et stsenaristid, režissöör ja näitlejad üritavad kõigest hingest tõestada, nagu ei ületaks kangelaste ajukapatsiteet oluliselt pärmibakteri oma.

Film põhineb Sophie Kinsella 2007. aastal ka eesti keeles ilmunud samanimelisel romaanil ja kui te olete seda lugenud, pole mitte mingit põhjust kinno minna. Tühjusele tühjust lisades on ikka tulemuseks tühjus, seda ei teki isegi juurde.

Kangelanna Emma (Alexandra Daddario) töötab mingi lollakat ökojooki tootva firma turundusosakonnas, see tähendab, et juba definitsiooni järgi mõttetu inimene. Tagasiteel Chicagost New Yorki, kus Emma puhtalt oma küündimatuse tõttu ühe tehingu tuksi keeras, juhtub ta lennukis kõrvuti istuma siirupise kompupoisi Jackiga (Tyler Hoechlin). Paari õhuaugu tõttu sattub Emma paanikasse ja pöörab oksendamise asemel oma 30-aastase hinge Jacki ees pahupidi. Siis aga selgub, et Jack on selle õnnetu firma seni peidus püsinud omanik. Vaat kus lops!