Oma muljeid Bellingshauseni radadel Antarktika poole sõitmisest jagab peapiiskop Urmas Viilma.
Armuline Biskaia ja udunukker Porto (1)
Juba enne Admiral Bellingshauseni meeskonnaga liitumist teadsin, et mul tuleb täita austav ja vastutusrikas ülesanne – viia jahi pardal läbi mälestushetk, meenutamaks 75 aasta möödumist eestlaste suurpõgenemisest punase terrori eest vabasse maailma. Soovisime mälestada kõiki merel traagiliselt hukkunuid – seda enam, et just täna, kui neid ridu loete, möödub ka 25 aastat parvlaev Estonia põhjaminekust Läänemerel.
Sel hommikul, kui kapten Meelis Saarlaid Admiral Bellingshauseni Portos Douro jõe suudmest Douro Marina jahisadamasse tüüris, teatas laeva udupasun omamoodi nukral moel kõigile meie saabumisest, ning udust ilmutistena paistma hakkavad kalapaadid olid sunnitud omanike torisemise saatel meile teed andma. Niiske ja rõske udu, mis veel suvesooja Douro vee ja jahedate ookeanilainete kohtumisel on Portos tavapärane, jättis hommikuses ehavalguses müstilise ja ebamaise mulje. Heiskasime sinimustvalge ja meeskond kogunes Antarktika 200 embleemiga vormisärkidesse rõivastatuna laevatekile.