Mida teha inimesega?

FOTO: Liivlaste vanem Kaupo (Nero Urke, paremal) näeb, et rahva ainus võimalus hukust pääseda on vastu võtta ristiusk. Lõhavere vanem Lembitu (Kristo Viiding) seisab vihaselt vanade eluviiside säilimise eest. Foto: Gabriela Liivamägi

1960ndate lõpus ja 70ndatel kulgenud eesti teatriuuenduse üks alustalasid Jaan Tooming tähistab tänavu oma 50. lavastamisaastat. Lavastajate liidu andmetel on Toomingal tänaseks lavastusi 93, nendest viimased neli lavastatud sel aastal: aasta alguses Harold Pinteri «Armuke» ja Edward Albee «Abielumäng» Elvas asuvas LendTeatris ning nüüd «Jumalad on maal!!!» ja «Kaupo ja Lembitu» ERMi teatrisaalis.

Ei saa salata, et meie teatrilooga kursis olevatel inimestel tekitab iga järjekordne Toominga lavastus pisut eksalteeritud ootuse – ühelt poolt tekitab seda mainitud teatriuuenduse lainel tehtud võimsate lavastuste kogemus või ka vahendatud kogemus (mis siinkirjutajal on). Teisalt on Tooming vähemalt viimaste aastakümnetega tõestanud (minu otsene kontakt Toominga lavastustega algas 1990ndate keskel), et üllatuslikkus – olgu see siis positiivne või mitte – on tema lavastustega ikka kaasas käinud. Tekitagu seda siis materjali valik, trupp või eelkõige lavastuse vormilised valikud. Tooming on üks neid (väheseid?) lavastajaid, kelle looming on allutatud või tõstetud ühe sõnumi kuulutamisele: inimese ja maailma päästmine saab toimuda ainult teatud meelemuutuste tagajärjel.