Keskkonnainspektsioon soovib hakata läbi viima jälitustoiminguid

Keskkonnainspektsioon kontrollis jaanipüha eel lõkkekohti. Foto: Marko Saarm / Sakala

Keskkonnaministeerium soovib, et sarnaselt politseile võiks jälitustegevuseks õiguse anda ka keskkonnainspektsioonile. 

Keskkonnainspektsioon teeb keskkonnaalast järelevalvet ja on ühtlasi ka uurimisasutus, seega menetleb lisaks keskkonnaalastele väärtegudele ka keskkonnakuritegusid. Just viimase puhul annab seadus õiguse jälitustegevuseks, näiteks kahtlustavate isikute telefonikõnede kuulamiseks või tegevuste jälgimiseks. «Praegu keskkonnainspektsioonil see võimalus puudub, kasutame vajadusel politsei abi, aga tunneme, et jälitustegevuse õiguse omamine annaks võimaluse kiiremini ja operatiivsemalt tegutseda,» ütles Postimehele keskkonnainspektsiooni uurimisosakonna juhataja Rocco Ots. 

Keskkonnaministeeriumi õigusosakonna juhataja Eda Pärtel selgitas, et inspektsioon sai uurimisasutuseks 2011. aastal ning sellest, et inpektsioonil on praktiline vajadus jälitustoimingute tegemise õiguseks on juttu olnud varemgi. «Praeguseks on seis selline, et Keskkonnaministeerium on teinud vastava ettepaneku Justiitsministeeriumile. Meie eesmärk on tõhustada keskkonnaalase kuritegevuse ohjamist, tõsta keskkonnaalaste kuritegude uurimise kiirust ja tulemuslikkust,» lisas Pärtel. 

Inspektsiooni uurimisosakonna juht Rocco Ots kinnitas, et neil on väga hea koostöö politsei ja prokuratuurida, kuid kõik vastavad meetmed vajavad asjad arutatakse põhjalikult läbi, ent on spetsiifilised valdkonnad ja alad, kus terminoloogiat ja sisu tundmata võid olulise infokillu kahe silma vahele jätta. «Näiteks rääkides kalapüügist või prügiveost ei ole selles midagi kahtlast, aga kui sellest räägitakse kalapüügi keeluajal või seda räägivad isikud, kellel pole prügiveoks luba, siis olukord kohe muutub. Seetõttu on kuritegude avastamiseks ja tõendamiseks vajalik, et toiminguid sooritaks vastavat valdkonda põhjalikult tundev ametnik,» ütles Ots.

Kirjalik ettepanek koostati viimaste aastate praktika pinnalt, kuna keskkonnaalased kuriteod on muutunud varjatumaks, süsteemsemaks ning organiseeritumaks, mistõttu pole ka tavalise kriminaalmenetluse toimingutega võimalik nende toimepanemist tõendada. 

Eelmisel aastal hindas Eesti keskkonnakuritegevuse vastast tegevust Euroopa Liidu nõukogu üldasjade komisjon. Nende põhjalikus aruandes toodi välja mõned Eesti kitsaskohad, mis puudutasid seadusandlust ja võimekust. Ministeeriumi esitatud muudatusettepanekus ongi arvestatud nende ELi nõukogu üldasjade komisjoni ettepanekutega, mis eelkõige puudutavad kuriteokoosseisude täpsustamist ja jälitusvõimekust ning vastava õiguse andmist keskkonnainspektsioonile. 

«Jälitusvõimekuse olemasolu aitaks kindlasti parandada varjatud ja organiseeritud keskkonnakuritegude vastas võitlust, nagu rahvusvaheline (ohtlike)jäätmete vedu või salaküttimine ja röövpüük. Peab arvestama, et keskkonnakuritegude puhul ei ole meil nö traditsioonilises mõttes kannatanuid, mistõttu nende avastamine on keeruline ja aeganõudev protsess,» selgitas Ots, kuidas jälitustegevuse õigus aitaks inspektsioonil oma tööd teha. 

«Nagu eespool öeldud, annaks jälitustegevuse õigus meile suurema efektiivsuse ja tõenäoliselt ka kiirendaks uurimist,» lausus uurimisosakonna juht ja lisas, et kriminaalmenetluse protsess tervikuna on siiski üsna aeganõudev.

«Otsuse kriminaalasjas langetab kohus ja kuna küsimus on suurtes summades, siis kaasnevad nendega pikad kohtuvaidlused, mis võivad kesta aastaid.»

Keskkonnakuritegu  –  mis see on? 

Keskkonnakuritegusid pannakse toime erinevates valdkondades, kuid ühed ulatuslikumad on kalapüügiga seotud ja jäätmevaldkonda jääv. 

Kalapüük  –  ebaseadusliku püügiga võidakse tekitada kümnetesse tuhandetesse eurodesse ulatuv keskkonnakahju.

Jäätmevaldkond  –  ei pruugi olla küll otsest keskkonnakahju, aga kus kuritahtlik tegevus võib tuua kaasa miljonitesse eurodesse ulatuvad koristuskulud, mis võivad jääda lõpuks riigi kanda.

Keskkonnainspektsiooni uurimisosakonna juht Rocco Ots ütles, et just viimase aja jätmejuhtumid on näidanud, et ilma teatud jälitustegevuse toiminguteta ei ole võimalik rikkumist tõendada. Nagu ka praegu on keeruline tõendada riikidevahelisi ebaseaduslikke jäätmevedusid või rahvusvaheliselt kaitsvate taime-, looma- või linnuliikide smugeldamine riigist riiki.  «Taolistel puhkudel on tihtipeale tegemist organiseeritud kuritegevusele iseloomuliku varjatud tegevusega, mis on probleemiks kogu maailmas ja Euroopas,» lisas Ots.