Meie elus hiilib ringi Hitler

Hiiliv Hitler meie elus Foto: Neeme Raud

Miks ikkagi otsitakse arhiividest üha materjale, mis innustavad ümber hindama Hitleri iseloomu ja tema tegevuse motiive? Aastakümneid üleval olnud küsimus, kas hitleriaanale kunagi ka lõpp tuleb, ei näi leidvat jaatavat vastust.  

Mõte hiilivast Hitlerist tuli mul tänu udus luuranud Leninile. Tehes mõne aasta eest telesaadet Valgevenest, jäime Minski keskväljakul koos operaatoriga silma kohalikule eriteenistusele. Meie dokumendid olid korras, kuid edasi filmida ei lubatud, sest oli vaja, et ka kõrgemad pagunid pressikaardid üle vaataksid. Ja siis veel kõrgemad. Ootasime neid leitnante suure Lenini kuju ees, mis Minski keskel uhkelt alles, ja kuna «suurt punast juhti» ümbritses tol hommikul tihe udu, tuli mul mõte panna saate pealkirjaks «Lenin udus» – omamoodi allegooria ka tänapäeva Valgevene poliitikale, kus kusagilt udust paistab ikka ka punariik.

Mida aeg edasi, seda enam tundus mulle, et Lenin ei ole ainus 20. sajandi mõrvarlik liider, kes meid siin 21. sajandi teisel kümnendil veel kummitab. Kui tähelepanelikult vaadata, hiilib meie ümber jätkuvalt – ja üsna nähtavalt – ka Hitler. Tegelikult on tema varju näha sootuks enam kui Lenini või ka Stalini oma.

Hitleri juurde ei juhtinud mu mõtteid siiski «Mein Kampfi» eestikeelse uusväljaande ja selle ootamatu müügiedu ümber mõne nädala eest toimunud arutelu.