Konstantin Vassiljev pole mitte üksnes särav jalgpallur, vaid ka lõimumise kaanepoiss. Üks neist, kes paneb uskuma, et me ühiskond pole kodus kõneldavast keelest lähtuvalt sedavõrd lõhestunud, kui ehk kardetakse.
Selleks ei pea olema ortodoksne jalgpallifänn, et teada: Vassiljev (35) on mängija, kellega on seotud me jalgpalli rahvuskoondise uhkeimad hetked. Mäletame ja meenutame neid hetki, mil Vassiljevi ilmselgelt jumalik jalapuude – mõni väravani viinud peen sööt või löödud iluvärav – on korrakski me rinna ootuste ja lootustega täitnud. Neil hetkedel on ta meie Kostja. Meie kõigi Kostja. Muidugi on temas ainest filmiks.
Aga kui filmiinimesed tulid enam kui poolteist aastat tagasi Vassiljevi juurde jutuga teha temast portreefilm, võttis mees aega, et tõsiselt järele mõelda. «Mõtlesin, kas üldse on vaja sellist filmi. Üks asi on näha video pealt ennast jalgpalliväljakul jooksmas, aga portreefilm on hoopis teine olukord. Et kas inimestele võiks minu tagasihoidlik isik nii palju huvi pakkuda,» meenutab Vassiljev kõhklemise hetki. Ta rääkis filmiplaanist perele. «Lõpuks otsustasime koos, et hea küll, teeme ära!»
Valmis sai film, mis avab profijalgpalluri elu kirkamad hetked, kuid selgitab ka raskemate aegade tausta. Tagasihoidlikult arutledes jagab Vassiljev oma mõtteid ka Arterile. Ikka jalgpallist, enda rollist ja elust me ümber.
Mis filmimise juures emotsionaalses mõttes kõige ebamugavam või raskem tundus?
Esiteks tuli lubada kaameramehed väga lähedale oma ellu – koju, pere juurde. Tunnistan ausalt, esialgu oli see üpris keeruline. Lapsed reageerisid olukorrale esmalt vägagi ettevaatlikult. Aga mida edasi protsess läks, seda kergem oli.
Ja üks filmimise periood jäi just sellesse aega, kui mul jalgpallurikarjääri mõttes asjad väga hästi ei olnud.
See oli aasta tagasi Poolas, kui sind toonases koduklubis arusaamatul kombel ei vajatud ja olid tõrjutud mängima sealsesse nn mudaliigasse?