Päevatoimetaja:
Loora-Elisabet Lomp
+372 5916 2730

Mürgel udara ümber (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vanamees on oma filmis pandud kõrvalrolli. Peaosas on hoopis lehm.
Vanamees on oma filmis pandud kõrvalrolli. Peaosas on hoopis lehm. Foto: Kaader filmist

Mõtlesin kinno minnes, et vanamehe kähe mökitamine on lahe küll, aga kas me seda poolteist tundi tahame. Kinost väljudes mõtlesin: rohkem vanameest, enam sõgedat kähinat, kuhjaga sõgedat kõnet, kus laused sünnivad justkui enne mõtteaparaadi tööd!

Kerime tagasi. Algul tegid poisid lolli nalja. Seitse aastat tagasi kahe Eesti Kunstiakadeemia animatsioonitudengi Peeter Ritso ja Mikk Mägi koolitööna alanud ja peagi Youtube’i laineid murdnud kultusmultikad jõudsid pika filmina kinno. Tulemuseks üks mastaapsemaid Eesti nukufilme, ja täiesti ogaral teemal. Armas ja julge ettevõtmine. Kas aga tobedused töötavad ka lahmakamal ekraanil? Noh... Mõni eelarvamus purustati, mõnele pandi puid alla isegi ootamatus kohas.

Sest Vanamehe-reo oli ju oma filmis kõrvalrolli pandud. Peaosas on lehm, teises võtmerollis Piimavana (kes on nii jälk, et teda nähes panin sageli silmad kinni, nautides seega küll Jan Uuspõllu üliproffi pröökamist, ent vältides lima). Ja lapselapsedki tulevad enne vanaisa. Vaene Vanamees!

Juba Vana-Kreekas küsiti, kas pisikesed naljakad klipid ikka kannavad täispikka tragöödiat välja. Tähendab, nii igiammune küsimus, et ei viitsi enam küsidagi. Tegijad ise viitsisid seda endalt küsida liigagi tõsiselt. Koolipingist või juba kultuurse inimese vereringest pärit süžee-ehitust on lavastajad ja stsenaristid Mikk Mägi ja Oskar Lehemaa piinliku hoolega järginud: ekspositsioon, sõlmitus 1, sõlmitus 2, pinge tõuseb, plahvatus.

Enamikus täiesti geniaalsed Vanamehe multikad on olnud märksa lõdvema ülesehitusega, lahenduseks sageli kaos, tühjus, absurdne hetk või mingi eriti loll lause. Muidugi ei saa lühivormi kunstlikult pikaks venitada, tekib liiga palju hõredaid kohti, vaja on sidusust. Aga moodsas filmikunstis jooksevad linateosed omasoodu, arvestamata süžeelisi stampe. Indie-kinost enam ei räägigi, priskemad tegijad nagu Tarantino või Sorrentino lasevad kaadritel voolata, kuhjavad sisse pealtnäha tarbetuid misanstseene: detail kellegi riietuses või saatan mõnes muus pisiasjas. Kokkuvõttes töötavad need terviku heaks, isegi kui esmapilgul loksuvad tarbetu ballastina filmi põhikeha ümber.

Märksõnad

Tagasi üles