Chirac 2001. aastal intervjuus Postimehele: Euroopas ei tohi luua eraldusjooni

Prantsusmaa president Jacques Chirac käis 2001. aasta juulis Eestis visiidil. Pildil Chirac 28. juulil 2001 koos president Lennart Meriga Tallinnas Raekoja platsil. Foto: Toomas Huik / Postimees

Nii Euroopa Liidu kui ka NATO laienemises on kõige olulisem mitte lubada tekkida Euroopas uutel eraldusjoontel, kinnitas Prantsusmaa president Jacques Chirac  Tallinnas Postimehele antud intervjuus. Avaldame 27. juulil 2001 ilmunud intervjuu uuesti.

Kui on tegemist ELi laienemisega, siis pole enam kohane rääkida esmajärgulistest või teisejärgulistest kandidaatriikidest. Läbirääkimistel on näiteks Slovakkia jõudnud järele mitmele Luksemburgi grupi riigile. Samas võib täheldada Poola mõningat mahajäämist. Kas on tõenäoline olukord, et Balti riigid peaksid ootama Poola vastuvõtmise taga?

Ma jagan teie arvamust, mille järgi ei ole esma- või teisejärgulisi kandidaatriike: kõigil liiduga liituda soovivatel riikidel on võrdsed tingimused; läbirääkimistel hinnatakse iga riiki tema saavutuste järgi.

Göteborgis pandi paika ambitsioonikas, kuid samas realistlik ajakava lõpetamaks liitumisläbirääkimised 2002. aasta lõpuks niivõrd, kuivõrd kandidaadid on vajalikud tingimused täitnud. Seega pole ühelegi riigile antud garantiid, et ta igal juhul liitub esimeste riikide hulgas, ja samas ei tohi ükski kandidaat tunda, et selline võimalus on tema puhul välistatud.

Kuidas kujutab Prantsusmaa ette kandidaatriikidest tuleva tööjõu vaba liikumise piiramist?

Prantsusmaa arvamus on, et liidu poolt vastu võetud sätted lubavad lepitada mõne liikmesriigi väljendatud muresid vajadusega kehtestada nii kiiresti kui võimalik isikute vaba liikumine, mis on üks Euroopa ühisturu põhivabadusi.

Me oleme saavutanud komisjoni esialgse ettepaneku pehmendamise ning selle, et kandidaatidele esitatavad tingimused oleksid paindlikud ja tulevikus uuesti läbivaadatavad, et võimaldada järkjärgulist Euroopa Liidu liikmesriikide tööturgude avanemist.

Prantsusmaa on valmis Eestile laiendama samad abinõud, mida on aktsepteerinud teised kandidaatriigid ja mis on võimaldanud selle peatüki sulgemise.

Kas olete rahul Euroopa tuleviku debati hetkeseisuga? Kui suures ulatuses võib selles debatis kuulda ka ELi kandidaatriikide hääli?

Nizzas vastu võetud otsus korraldada ulatuslik debatt liidu tuleviku kohta on teoks saamas kõikides liikmes- ja kandidaatriikides. Loomulikult on meil selle üle hea meel.

Prantsusmaal võtab debatt hoogu. See toetub eelkõige piirkondlikele foorumitele, et kodanikud, ühingud, valitud isikud ja tudengid saaksid oma muresid täielikult väljendada.

Selline konsultatsioonisüsteem on Prantsusmaal esmakordne! Esimesed arvamuste vahetused on olnud väga julgustavad. Laienemise perspektiiv tekitab meie kaaskodanikes vajaduse sellise liidu järele, mis oleks nende igapäevamuredele lähemal.

Oleme soovinud kaasata kandidaatriikide esindajaid nendele mõttevahetustele, et lihtsustada Euroopas tekkivate probleemide vastastikust mõistmist ja pakkuda neile konkreetseid lahendusi. Näiteks osales Tshehhi Vabariigi suursaadik 9. juulil 2001 Chalonsis, Champagne’i maakonnas toimunud foorumil, kus ta sai meile anda oma ettekujutuse Euroopast.

Seejärel jätkub debatt alates järgmisest aastast Euroopa tasandil, rohkem struktureeritud raamis. On selge, ja see on muide kooskõlas Nizza deklaratsiooniga, et liikmesriigid on debatti tihedalt kaasatud.

Göteborgi tippkohtumine paistis silma suurte meeleavalduste poolest. Mida saab teha, et vältida selliste sündmuste kordumist?

Göteborgi tippkohtumine paistis tõepoolest silma globaliseerumisprotsessi vastu suunatud meeleavalduste poolest.

See ei ole muide mitte ainult Euroopa kohtumistele omane fenomen. Tähtis on saavutada dialoog rahumeelsete meeleavaldajate ja ühingutega, selgitamaks, et nii Euroopa kui G8 tippkohtumiste eesmärk on just nimelt globaliseerumist reguleerida, saavutada progresseeruvaid ja kooskõlastatud edusamme.

Kuid sama tähtis on ära hoida vandaalide vägivalda. Jõulised abinõud võetakse tarvitusele nende isikute vastu, kes pööravad kõrvale enamiku meeleavaldajate rahumeelsest eesmärgist.

Millises suunas peaks arenema Euroopa ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika? Millisena näete teie Euroopa julgeoleku ülesehitust kümne aasta pärast?

Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika eesmärk on anda Euroopa Liidule vajalikud vahendid, et täita täielikult oma rolli rahvusvahelisel areenil ning võtta kohustusi kriisidele vastu seismiseks.

Kriiside lahendamise kapatsiteedi eesmärk on Euroopa Liidu panuse tugevdamine rahvusvahelise rahu ja julgeoleku nimel, kooskõlas ÜRO harta põhimõtetega ja arvestades julgeolekunõukogu prerogatiividega.

Äsja lõppenud Rootsi eesistumisperiood võimaldas meil teha Nizzas viieteistkümne liikmesriigi poolt vastu võetud otsuses ette nähtud edusamme.

Me oleme paika pannud poliitilised ja sõjaväelised otsustusorganid. Pärast tööprotseduuride kehtestamise perioodi peaks süsteem olema toimiv selle aasta lõpus, Laeckeni Nõukogu ajal.

Et on tegemist meie ühise kaitsekapatsiteediga, oleks konverents hea võimalus teha kokkuvõte aasta jooksul tehtud edusammudest. See on meie tehtud sammu usaldusväärsuse eluliselt tähtis aspekt. (Tõlkija: Esimene ELi liikmesriikide «kapatsiteedikonverents» toimus Brüsselis novembris 2000, kuhu olid kutsutud ka ELi kandidaatriigid).

Seega on meil igal juhul põhjust olla optimistlikud aastaks 2003 püstitatud eesmärkide saavutamise suhtes, s.o olla võimelised saatma 60 000 meest välisareenile, vajaduse korral kuni üheks aastaks.

Euroopa Liit hakkab oma uut rolli täitma läbipaistvalt ja koostöös NATOga, arvestades mõlema organisatsiooni autonoomiaga ning samuti ÜRO ja OSCE prerogatiividega.

Milline on Prantsusmaa seisukoht USA raketitõrje projekti suhtes?

Raketitõrje küsimuse asetasid strateegilise debati keskpunkti meie ameerika liitlased.

Me ei vaidle ballistiliste rakettide leviku riski vastu, kuigi meie analüüs ohu ulatuslikkuse ja võimaliku arengu kohta tulevikus on erinev. Sellele probleemile ei saagi olla ühest vastust, sest see kuulub laiema arutelu alla julgeoleku uute tingimuste üle.

Meie mõtted ja küsimused on teada. Need jäävad, kuid meie soovime jätkata tõelist, mõttevahetusele ja dialoogile rajatud debatti.

Milline võiks olla NATO laienemise stsenaarium: «suur pauk», liitumine rühmade kaupa või iga riigi vastuvõtmine tema enda karakteristika alusel? Kas on realistlik arvata, et üks Balti riikidest võiks saada kutse liituda NATOga enne 2002. aastat?

Otsused NATO järgmise laienemise kohta langetatakse Praha tippkohtumisel sügisel 2002. Laienemise tingimused ei ole seega veel otsustatud.

Asi, mida tahaksin rõhutada, on see, et kõige tähtsam on mitte luua Euroopas uusi eraldusjooni. Eesmärk, mida tahetakse NATO ja ka Euroopa Liidu laienemisega saavutada, on meie mandri ühendamine.

Balti riigid on osa üheksast riigist, kes on otsustanud taotleda liitumist NATOga. Vaba valik, millisesse liitlassüsteemi need riigid soovivad kuuluda, on nende kõige legitiimsem õigus, arvestades asjaoluga, et NATO ei ähvarda kedagi ja et tema eesmärk on kaitsta oma liikmete vabadust ja julgeolekut ning tugevdada stabiilsust meie mandril.

Kuidas kirjeldaksite Prantsuse-Eesti suhteid?

Prantsuse-Eesti suhted on väga head, eelkõige tänu isiklikule tähelepanule, mida nendele pöörab president Meri. Ametlikud visiidid on korrapärased. Ma sooviksin juhtida tähelepanu ka asjaolule, et mai lõpus võeti Prantsusmaa Euroopa asjadega tegelevates ametites vastu Eesti kõrgete ametnike delegatsioon, mis koosnes kümmekonnast Kõrgemate Ametnike Nõukogu (KAN) liikmest.

Mis puudutab meie majandussuhteid, on need viimase viie aastaga tunduvalt arenenud, kuid jäävad siiski tagasihoidlikuks. Me peaksime olema palju nähtavamad ja mitu ärimeest saadavad mind visiidi ajal.

Kultuurialal toimub aastal 2001 mitu silmapaistvat üritust: Pariisi gregoriaani koor ja Eesti vokaalansambel Vox clamantis osalevad ühisel kontsertturneel Läänemeremaades, ansambel Musicatreize osaleb rahvusvahelisel uue muusika festivalil Nyyd 6.-14. oktoobrini 2001. Lõpetuseks on mul hea meel näituse «Eesti maal 20. sajandil» korraldamise üle Pariisis augusti lõpus, mille patrooniks on Eesti president ja Prantsuse Senat.

Jacques Chirac

• Sündinud: 29. novembril 1932 Pariisis

• Haridus ja töö: 1957-1959 üliõpilane Ecole Nationale d’Administrationis (ENA); 1959 audiitor riiklikus revisjonikomisjonis; 1962 peaminister Georges Pompidou kantselei referent; 1965 märts - 1977 märts Sainte-Féréole linnavolinik; 1967 märts-mai Corrèze departemangu saadik Rahvuskogus; 1967-1968 sotsiaalasjade riigisekretär Pompidou valitsuses; 1968-1971 Pompidou valitsuse majanduse ja rahanduse riigisekretär; 1971-1972 parlamendi ja valitsuse suhete eest vastutav riigisekretär; 1972-1973 märts põllumajandusminister; 1973-1974 põllumajandusminister; 1974 siseminister; 1974-1976 peaminister; 1977-1995 Pariisi linnapea; alates 1995 Prantsusmaa president

• Pereseis: alates 1956. aastast abielus Bernadette Chodron de Courcel’iga, lapsed Laurence ja Claude