Alaver: pedofiil leiab alati õigustuse oma teole

Põhja prefektuuri lastekaitse talituse juht Pille Alaver Foto: Andres Haabu

Põhja prefektuuri lastekaitse talituse juhi Pille Alaveri sõnul on pedofiili puhul hästi tüüpiline, et oma teo õigustuseks leitakse mingi vabandus ning inimesed ei adu, milline saatus tabab väärkoheldud lapsi.

Mis on tinginud viimasel ajal plahvatuslikuna näiva pedofiilide tabamise-karistamise? On neid üldse rohkem, või töötab politsei paremini, ning on kasutusele võetud mingid uued tehnilised rakendused, mis seda hõlbustavad?

Väga raske on üheselt vastata, kuna seksuaalkuriteod ja pedofiilia juhtumid on varjatud. Kuna toimepanijad on sageli tuttavad või lapsele lähedased isikud, siis on kuritegude avastamine tihti väga keeruline. Aga ilmselt on viimastel aastatel päris palju teavitatud ja kindlasti seetõttu on meile rohkem infot tulnud.

Teiseks on ka politseil rohkem kogemusi ja teadmisi. 2010. aasta jaanuarist tegutsevad kõigis prefektuurides lastekaitseteenistused, nii et kogu Eesti on kaetud spetsialiseerunud politseinikega. Kindlasti oleme ka head tööd teinud. Meil on kogemusi ja seetõttu teeme neid asju kiiremini ning professionaalsemalt. /../Eks meil on mehhanism, kuidas kriminaalasja menetleda, paremini käpas. Ka infot saame rohkem.

Eile antud teleintervjuus te ütlesite, et tegelikult oleks võimalik veelgi enam pedofiile tabada, aga te rohkem lihtsalt ei jõua? Mis takistab neid tabamast ja karistamast?

Iga kriminaalasja menetlemisega kaasneb läbiotsimine, arvutite läbivaatamine, erinevate tõendite kogumine, kannatanute tuvastamine. See kõik on väga aeganõudev. Me lihtsalt füüsiliselt ei jõua sellega iga päev tegeleda. Ükskõik, kui palju meil neid politseinikke siin lastekaitsetalituses töötaks, kõigile jätkuks tööd. Infot on palju ja teeme, mida suudame. Kaheksa aasta eest alustades me üldse ei tegelenud sellega (lasteporno vaatajatega netis – toim), aga nüüd tundub see lausa igapäevane töö olema.

Miks teie hinnangul inimesed lasteporno materjale koguvad ja uurivad?

Ilmselgelt on nad haiged inimesed, nende seksuaalne hälbivus väljendubki selles, et nad sellist materjali endale muretsevad, seda vaatavad. Enamasti tehakse seda eneserahuldamiseks, oma fantaasiate rahuldamiseks. Nende kogujate hulgas on väga erinevaid inimesi. Osa neist reaalselt vägistavad, seksuaalselt väärkohtlevad lapsi, teevad ise selliseid materjale. Teised ainult tõmbavad netist seda materjali ja reaalselt last ei puuduta. Mõned on alguses pikka aega lastepornot alla tõmmanud ja hakanud siis lapsi füüsiliselt väärkohtlema. Teistel on see vastupidi, aga see on suunatud siiski seksuaalse naudingu saamisele.

Kuidas kommenteerite eile teles kõlanud tuntud muusiku väidet, et selliste materjalide vaatamine on täiesti normaalne, ainult enda jäljed tuleb ära koristada?

See on üsna arulage arvamus ja väga tüüpiline pedofiili jutt. Nad leiavad mis iganes õigustusi, vabandusi. Jahmatav on kuulda, et seda peetakse üsna normaalseks, et mis seal siis ikka.

Ma olen aru saanud, et inimesed ei mõista, mis lasteporno on. Meil ei ole võimalik avalikkusele neid pilte ja klippe näidata, et seda selgeks teha.

Aga seal on tõesti kõike, alla aastaste kuni 18-aastaste vägistamine. Seal on isegi naispedofiilid, väikelapsi väärkohtlevad. Seal lapsed nutavad, kasutatakse vägivalda. See ei ole ilus erootiline, süütu mittekuritegu. Seal on ikkagi väärkoheldud lapsed, kes elavad terve elu sellega. Mul on mitmeid kontakte täiskasvanutega, keda on lapsena seksuaalset väärkoheldud ja nad on psüühiliselt väga häiritud.

Inimesed ei suuda mõelda, mis selle taga on. Mida rohkem neid klippe, pilte tõmmatakse, vaadatakse, jagatakse, seda rohkem tekib nõudlust, seda rohkem neid sinna pannakse.

Margus Luige eilse kohtuotsuse valguses tekkis küsimus, miks määratakse neile nii lühiajalisi karistusi?

Mis Margus Luike puutub, siis sai ta väga hea karistuse, sest tegelikult mõisteti talle vangistus kaks aastat ja seitse kuud. Maksimumkaristus on kolm aastat. Ka talle määratud katseaeg on maksimum. Sel ajal ta allub kriminaalhooldaja järelevalvele, samuti peab ta alluma seksuoloogi ettenähtud ravile, ta ei tohi viibida alaealistele suunatud suhtlusvõrgustikus, ei tohi suhelda alla 14-aastaste isikutega. Temale on seadusest tulenevalt võimalikult karm karistus määratud. Tema puhul ei tohi unustada ka seda, et ta tegevus oli internetis ja ühtegi reaalset väärkohtlemist ei olnud.

Kas seksuoloogi ravi oleks pedofiilide puhul tõhusam meetod nende käitumise muutmisele võrreldes näiteks vangistusega?

See on keeruline küsimus, sest ravi eeldab ka patsiendi enda initsiatiivi ehk pedofiilil peaks endal olema väga suur huvi ja tahtmine end ravida. Selge on see, et ühtegi pedofiili terveks ei ravi, see on eluaegne probleem. See on nagu sõltuvushaigus, millega tuleb pidevalt tegeleda. Aga ausalt öelda, mina oma 19-aastase politseis oleku aja jooksul ei ole näinud ühtegi motiveeritud pedofiili, kes sooviks end tõsimeeli ravida ja sellest pahest vabaneda. Neil tekib see alles siis, kui nad on politseile vahele jäänud. Siis lubatakse minna ja mõned ka lähevad seksuoloogi juurde. Ma arvan, et selline võimalus peaks olema, aga selle efektiivsuses ma kahtlen.

Kas peate vajalikuks selliste kuritegude eest määratavate karistuste muutmist, näiteks veelgi karmimaks?

Mina politseinikuna pooldan loomulikult võimalikult pikka isoleerimist, sest meil puudub järelevalvesüsteem vanglast vabanenute suhtes. Aga aja jooksul on karistused karmimaks läinud. Asi läheb aasta-aastalt aina paremaks.
Aga kuna neid juhtumeid on keeruline uurida ja menetleda, kuna sageli on tõendeid vähe ja sündmusest on palju aega möödas, siis on see, et üldse mingi karistus tuleb, ka väga hea tulemus.

Kas pedofiili probleem ühiskonnas aina kasvab?
Sellega on ikka nii, et kui millestki räägitakse, siis seda rohkem tuleb seda päevavalgele. Eks ta on kogu aeg olemas. Palju sõltub sellest, kuidas me sellest teada saame ning kuidas me jõuame seda tõendada ja uurida. Väga oluline on inimeste teavitamine, et võimalikult kiiresti sellest teada antaks, sest siis on tulemus parem. Me saame paremaid tõendeid ja on võimalik neid pikemaks vangi panna.