Päevatoimetaja:
Marek Kuul

Juhtkiri: sentide saagimine (4)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Sendid
Sendid Foto: Elmo Riig / Sakala

Valitsus andis eile riigikogule üle aasta tähtsaima dokumendi – 2020. aasta riigieelarve. Selle järgi saavad pensionärid tuleval aastal 45-eurose pensionilisa, õpetajaid, politseinikke ja päästjaid ootab palgatõus, teaduskulutuste osakaal kasvab ja põllumehed saavad viis miljonit eurot üleminekutoetusi.

Kõlab iseenesest ju hästi. Selle kõige juures on aga väike aga. Euroopa Liidu reeglite järgi oleks pidanud põllumajandussektorile tagama praeguse viie miljoni asemel üleminekutoetusteks hoopis 15,3 miljonit eurot. Veel valimiste eel lubas muide EKRE toetuste maksmise jätkamist ning meie põllumeeste võrdset kohtlemist sarnaselt teiste ELi riikide põllumeestega ka oma maaeluprogrammis.

Teadusrahastuse suurenemine 0,71 protsendilt SKTst 0,74 protsendini on jällegi pelgalt kosmeetiline ja kaugel teadusleppega lubatud ühest protsendist. Välja hõigatud 45-eurone pensionitõus on samuti omamoodi pettus: valdav osa sellest tõusust on ettenähtud iga-aastase indekseerimise tulemus, erakorralist pensionitõusu on vaid seitsme euro võrra.

Lisaks ei kavatse valitsus pensionäridel ka peaministri poolt veel kevadel lubatud 500 eurost tulumaksuvabastuse piiri ülespoole nihutada ehk siis näiteks keskmist 528-eurost vanaduspensioni saades tuleb nüüd eakatel maksta 28 euro pealt 20 protsenti tulumaksu. Nii jäävadki vaid päästjad, politseinikud ja õpetajad, kellele peaminister kevadel kinnitas, et palgatõusust tuleb seekord suu puhtaks pühkida, kuid said nüüd ikkagi väikse rahasüsti.

Siin võib peaaegu näha mustrit: hirmutatakse ilmajäämisega, siis ollakse ehk rahul ka vähesega.

«Kes ei ole tänulik pisku üle, ei oska olla tänulik palju üle,» võttis tuleva aasta eelarve kokku rahandusminister Martin Helme. Üks või seitse eurot on muidugi tunduvalt parem kui null eurot, kuid vaevalt näiteks teadlased või põllumehed praegu eriliselt tänulikud on. Siin võib peaaegu näha mustrit: hirmutatakse ilmajäämisega, siis ollakse ehk rahul ka vähesega.

Samas pole valitsusel ka erilisi alternatiive. Eelarvesse on igal aastal midagi juurde pandud ja nüüd ollaksegi olukorras, kus käed on seotud, sest suur osa rahast on ära plaanitud ja lukus. Ainus eesmärk on, et eelarves otsad kokku jookseksid ja viimasel real oleks null.

Iga valitsus vajab valitsemiseks aga mänguruumi. Ehk kui on tahtmine teha midagi suuremat ja täita valimislubadusi – piltlikult öeldes teha poliitikat, mitte administreerida –, võiks alustuseks riigieelarve pulkadeks lahti võtta ja uuesti kokku panna. Miks mitte vaadata üle ka kõik tasuta asjad, nagu ühistransport või kõrgharidus.

Ka Jüri Ratase soov alustada maksudebatti on kahtlemata tervitatav, eriti olukorras, kus inimeste maksukoormus langeb järjest. Selle asemel et lihtsalt öelda «me peame rääkima maksudest», oodates, et keegi teine püüaks palli ja ütleks midagi sisulist, võiks peaminister alustuseks oma ettepanekud teha.

Märksõnad

Tagasi üles