Päevatoimetaja:
Andres Einmann
+372 666 2072

Seal, kus elavad tšuktšid ja jääkarud

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Sellised nad ongi – ehtsad rannatšuktšid. Tšuktše on nimelt kahte tõugu: põdrakasvatajad ning mereloomade ja kala püügist elavad. Põdrakasvatajad on miskipäarst prestiižilt pisut kõrgemal.
Sellised nad ongi – ehtsad rannatšuktšid. Tšuktše on nimelt kahte tõugu: põdrakasvatajad ning mereloomade ja kala püügist elavad. Põdrakasvatajad on miskipäarst prestiižilt pisut kõrgemal. Foto: Inga Kuusik

Tšuktše teab eestlane eelkõige anekdootidest, milles nende eripära on pisut totakas, aga neil on väga omapärane mõttelaad. Ja isiklikult tšuktši kohata ongi väga haruldane asi, kuna neid on maailmas veel vähem kui jääkarusid, nii umbes 16 000 (jääkarude arvuks arvatakse 20 000), kellest enamik elab Venemaa koosseisu kuuluval Tšuktši poolsaarel. Turisti jaoks on Tšukotka aga väga raskesti kättesaadav koht.

Seda on eestlane koolis õppinud, sest see on Euraasia kõige idapoolsem osa, kus Euraasiat eraldab Alaskast vaid kitsuke Beringi väin. Keset väina on kaks saarekest – üks kuulub Venemaale ja teine Ameerikale – ning nende vahelt läheb läbi kuupäevajoon. Seetõttu on saarte hüüdnimedeks Täna ja Eile, sest Ameerikas on kuupäev ju alles eelmise päeva oma. Nii et Euraasiale algabki uus päev Tšukotkalt.

Tulles nüüd tagasi anekdootide juurde, siis arvatavasti on nende rääkimine olnud venelaste jaoks viis, kuidas lepitada end tšuktšidega seotud ajalooga. Nimelt panid tšuktšid venelastepoolsetele oma territooriumi okupeerimiskatsetele vihaselt ja väga arukalt vastu, nii et pärast mitmesaja-aastast üritamist pakkus Katariina II tšuktšidele diili: teie olge nõus end minu riigi kodanikeks nimetama, aga vastu ei taha ma isegi makse mitte. See juhtus Venemaa hirmust inglaste võimalike vallutuste ees, sest sealses piirkonnas sõitis just ringi kapten James Cook.

Tagasi üles