Järgmisel päeval Helsingin Sanomate toimetuses. Estonia hukk joonistas välja rahvuslikud erinevused

Helsingin Sanomate esikülg 29. septembril 1994. Külje teksti pani kokku katastroofipäeva toimetuses veetnud ja kolleegide sõnumeid oodanud Pekka Hakala. Foto: Helsingin Sanomat

Pekka Hakala tööpäev venis 1994. aasta 27. septembril pikale: toona Helsingin Sanomate Soome uudiste osakonnas töötanud mehel oli sel päeval hilisõhtune vahetus ning nii saigi ta toimetuses asjad kokku panna alles järgmisel kuupäeval kella 1.30 ajal; koju Vantaasse jõudis ta veel pool tundi hiljem.

Juba hommikul kella 9 ja 10 vahel äratas teda telefonikõne uudistetoimetuse juhilt Marja-Riikka Saaristolt. «Ta küsis, kas ma saaksin kohe tööle tagasi minna, sest Läänemerel on laev põhja läinud. Rohkem ta midagi ei öelnud. Aga sain muidugi aru, et see pidi olema midagi tõsist, kui ta mulle juba helistas,» meenutab Hakala 25 aastat hiljem saatusliku 28. septembri hommikut.

Kui ta tööle jõudis, oli kõigile selge, et tegu on erakordselt traagilise õnnetusega. «Loomulikult oli see šokeeriv. Esimene küsimus oli mõistagi, kuidas, põrgu päralt, on selline asi võimalik,» kirjeldab ta õhkkonda toimetuses.

Kõrvaltvaatajatele oli ilmne, et olukord laeva uppumiskohal on meeleheitlik. «Merel oli torm ja pinnaltpäästjad lihtsalt tõmbasid inimesi helikopteritesse. Meil polnud Soomes neid piisavalt, aga inimesi oli Estonia pardal ligi tuhat. Oli näha, et see ei toimi.