Õunapuu on suur abimees

Õunapuult leiab abi peaaegu kõigi hädade vastu. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Lugu sellest, kuidas Eedeni aias hea ja kurja tundmise puu kasvas ning selle vilju Aadamal ja Eeval süüa keelati, on üldtuntud. Aga huvitav on see, et ladinakeelne sõna malus tähendab nii õuna kui ka kurja.

Õunapuu on aedade armastatuim puu. Haruldasem on seda kohata metsas ja seal on see ka looduskaitse alla võetud. Mõnikord on puu tärganud aedõunapuu seemnest, siin-seal leidub üle Eesti mahajäetud õunaaedu, mis tähistavad kunagisi talukohti. Õunad on metsikul puul harilikult pisikesed, kõvad, rohelised ja hapud. Kuid metsõunapuu mahla on väga kasulikuks peetud. Sellega puhastati haavu, küpsetatud metsõunast tambitud segu aga kandsid naised maskina näole, kui nad pruunide laikudega nahal hädas olid.

Nii nagu aedõunapuu lehtedest, saab ka kuivatatud metsõunapuu omadest aromaatset teed. Õunalehetee, kuhu sobib õisigi segada, aitavat veresoonte lupjumist ennetada.

Kuivanud puu ennustas surma

Olekski imelik, kui õunapuule ja õuntele poleks vanarahvas mingit jõudu omistanud. Tänuväärne viljapuu, mis peaaegu igas taluaias ilutses ja nõnda üha silma all oli, sai külge mitmesuguseid tähendusi. Aias enneaegu kuivanud või sügisel uuesti õitsema läinud õunapuu näiteks usuti ennustavat peremehe või perekonnaliikme haigestumist või surma.