Margit Keller: positiivse loo võimalikkus maailmalõpumeeleolude lävel

Rahutused kliimamuutuste-teemalisel meeleavaldusel Pariisis Foto: ZAKARIA ABDELKAFI/AFP

Suurte muutuste teemas on ängi ja vastandumise kõrval üha jõulisemalt esile tõusmas ka eduvõimaluse narratiiv, kirjutab Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi juhataja Margit Keller.

Üleilmne kliimanädal on alanud. Äsja lõppenud ÜRO tippkohtumise veebisaidil torkab silma edusammude mõõtja, mis loeb üles saavutusi mitmesugustes sektorites: energia, äri, linnad, rahandus, transport. Oktoobri alguses Pariisis toimuv innovatsiooni ja iduettevõtete konverents on pealkirjastatud «Energiasiirde inimlikustamine». Nädala eest arutati valitsuse tasemel Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna keskuse raportit, mis ütleb, et kliimaneutraalsuse suunas liikumine aastaks 2050 on tehniliselt ja majanduslikult võimalik ning rahaliselt tasuv, kui hakata kiiresti ja radikaalselt pihta.

Need eri nurkadest näited illustreerivad kahte asja. Esiteks: suurte muutuste teemas on ängi ja vastandumise kõrval üha jõulisemalt esile tõusmas ka eduvõimaluse narratiiv. Ja teiseks: kestliku arengu probleemid ei ole vaid tehnoloogiateadlaste, inseneride, ärimeeste ja poliitikute pärusmaa, vaid inimlik ja ühiskondlik teema, mis puudutab harjumusi, elulaadi ja hoiakuid ning nende nihutamise keerukust (märksõnad «lihasöömine» või «autoga sõitmine» teevad asja selgeks). Argielus on lihtne tõdeda: «Miks mina peakski midagi muutma, sest minust, minu linnast, minu Eestist ei sõltu ju suures plaanis mitte midagi.»