/nginx/o/2019/09/22/12585004t1h5e5d.jpg)
On vähe 21. sajandil kirjutatud raamatuid, mille mõju oleks nii monumentaalne, kui seda on Donna Tartti 2013. aastal ilmunud romaanil «Ohakalind». See ligi 900 lehekülge paks ilukirjanduslik meistriteos sisaldab palju värvikirevaid ja sümboolseid elemente, kuid on ekraniseeringu tarbeks paraku käinud läbi Hollywoodi roostetavate lastekääride vahelt.
Nagu vajaks maailm veel üht tõestust, et raamat on ikka filmist parem.
Film, mis on üles ehitatud vaataja soovitatavale eelteadmisele raamatu süžeest, algab monoloogiga millestki, mis kõlab kui kahetsus haletsuse ja enesepõlguse rüüs. Nüüd juba soliidsemasse ikka jõudnud Theodore Decker (Ansel Elgort) kannatab oma Amsterdami hotellitoas hüsteeriahoo all. Aeglaselt, tükk tüki haaval rullub vaataja ees lahti lugu, kuidas Theodore sellesse hetke jõudis.
:format(webp)/nginx/o/2019/05/05/12139229t1h288f.jpg)