Äratundmine tuleb laialt pinnalt, justkui muster kaosest

Tõnu Õnnepalu, «Aaker». Foto: Raamat

Aaker asub Ameerika mandril Kanadas Ontarios Muskoka (ehk Punase Maa) metsade vahel Kotkajärve ääres. Muidugi on olemas ka kujutluste Aaker ühe järve läänekaldal, ümberringi puha riigi maa ja kus võibolla kasvab pisut tomatit ja veel midagi... see «mis oleks kui jääkski surmani siia?» Aaker.

Tõnu Õnnepalu «Aaker» on koharaamat, mujal kodus olemise raamat, ja kui tagakaanele vaadata, siis väliseestlaste raamat. Eks väliseestlastest ja kohtadest ole muidugi üksjagu kindlasti kirjutatud ka, on atlaseid ja ajalugusid ja mälestusi ja palju muud. Aga mulle tundub, et päris seda moodi ei olegi ikkagi veel kirjutatud – sellest, et mis tunne seal siis ikkagi olla on, ja sellest, et kuidas siis ikkagi nemad on nemad. «Aaker» ei ole ei Välis-Eesti aja- ega kodulugu, võibolla hoopis tundmiste või ehk täpsemini äratundmiste koht ja ülestähendus.