/nginx/o/2019/09/22/12584869t1h506b.jpg)
Käesoleva sajandi suurimaks probleemiks on kujunemas kliimamuutused. Juba mõnda aega pole enam võimalik teeselda, nagu oleks tegemist vaikusega enne tormi – 2019. aastal oli maailmas rekordiliselt suurem hulk kliimapagulasi kui neid, kes pagesid sõjakoldeist. Nõnda oleme olukorras, kus sähvatus ja ragin langevad ühes silmapilgus kokku ning taevas rebeneb otse meie silme all.
Kaasaegse kunsti biennaali Tallinna Fotokuu avanäitus «Kui ütled, et kuulume valgusesse, kuulume äikesesse» EKKMis on teravalt kriitiline, ajakohane ja intellektuaalselt stimuleeriv näitus, mis on keerukast teemapüstitusest hoolimata ligipääsetav ka kunstikaugele külastajale. See kujutab endast uurimuslikku laadi kunstikogemust, mis võtab vaatluse alla inimese suhted planeedi, looduse ja kodukohaga hiliskapitalismi ajajärgul, mil maakera on ähvardamas hirmuäratav kliimakaos.
Belglase Heidi Balleti kureeritud näitusel on kriitilise vaatluse all inimese emotsionaalse territoriaalse kuuluvusvajaduse ning majandusliku omamisvajaduse sageli pingelised ja vastandlikud suhted. Näitust raamistavad põhjalikud saatetekstid, mis kombineerivad lähenemisviise erinevatest distsipliinidest – ökoloogiast, antropoloogiast, etnoloogiast ja politoloogiast.
Hiljutisest Eurobaromeetri uuringust selgub, et Eestis on nende elanike osakaal, kes peavad kliimamuutusi probleemiks või kel ülepea sel teemal isiklik arvamus on, üks Euroopa Liidu madalamaid. Sellises võtmes on EKKMi vastne näitus kindlasti ajakohane ja isegi rahvavalgustuslik.
/nginx/o/2019/09/22/12584868t1he965.jpg)
Tervet hoonet hõlmav näitus on küll rahvusvaheline, kaasates 19 kunstnikku 12 riigist (neli neist Eestist), kuid globaalse perspektiivi kõrval on näitust raamistavates tekstides tähtsale kohale seatud ka just Eesti seosed omariikluse, maakujutelma, keskkonnateadlikkuse ja kliimakriisiga.
Nendes tekstides on juttu nii Eesti metsausundil põhinevast identiteeditundest, rahvusromantismi kujunemisest, maaomandi ajaloost, aga ka näiteks põlevkivi kaevandamisest, 1987. aasta fosforiidisõjast ja keskkonnarahvuslusest, mis toona andis tunduvalt hoogu Eesti taasiseseisvumisele.
Näitusel olevate teoste ja seoste suur variatiivsus mõjub näitusel positiivselt, kuna põhjalik eeltöö ja hästi kalibreeritud teoreetiline raamistik võimaldavad näha hoiakult eripalgeliste kunstnike ning formaadilt erinevate teoste vahel tunnetuslikke, teineteist täiendavaid lisaplaane. Seal, kus üks kunstnik kujutab olukorda katastroofilisena, annab mõni teine alust humanistlikuks lootuseks. Kolmas avab kõheda ilu väravad ja neljas viskab hoopiski näiteks musta huumorit... (Viies vaatab kogu teemat religioossest vaatenurgast, kuues analüüsib ideoloogiakriitiliselt võimusuhteid ja nõnda edasi.)
Iseäranis võimsa laengu annab näitusekülastajale avainstallatsioon, Edith Karlsoni «Lühike lugu». See on ilma kandjata, kasvuhoonekilest tehtud ülikond, mis seisab võikalt läikiva hülgeluustiku kõrval. Visuaalse metafoorina võtab näituse avateos inimese loo kenasti kokku – juba kumendavad kaunilt maakera kurnamise, ressursside raiskamise, looduse üle domineerimise ja tarbetu staatusejanu motiivid…
Isiklikud kogemused segunevad poliitiliste sekkumiste ja semiootiliste välgunooltega; teaduslik-ratsionaalsed seosed meelepikenduslike fantaasiasööstudega.
Teised kaks esimese korruse sissejuhatavat teost on aga filmid. Esimene, Kuuba päritolu Ana Mendieta lühiklipp «Hinge piirjooned leekides» on küll juba mõnevõrra vanem teos, ent pakub olulise kihistusena näitusele spirituaalse mõõtme – kõik on kõigega seotud. Teine on Brasiilia kaasaegse kunstniku Jonathan de Andrade pooletunnine «Kala», milles näidatakse üksikuid Brasiilia kalureid embamas ja silitamas püütud saaki, kuniks kala hingamise lõpetab. Vaatasin seda kaks korda ja mõlemal korral läks see hinge. Näituse kontekstis on ühtlasi ka selge, kuidas film mõtestab laiemalt inimese kuuluvussuhet loodusega.
Kuid näituse vaat et kõige tuumakam osa asub aga EKKMi teisel korrusel (millel asuvad tööd käsitlevad kuulumist) ning kolmandal (kus mõtestatakse omamise kujutelmi). Kuulumise korrusele on paigutatud USA kunstniku James T. Hongi «Vabandused», mis on videokompilatsioon suurriikide poliitikutest vabandamas õuduste eest, mida nende riik on korda saatnud endast väiksematega.
Teisele korrusele sisenedes võib näitusekülastaja näha tapeedina panoraamset fotot põlevast männimetsast, mis mõjub oma jubedusele vaatamata kohutavalt efektselt – õudus ja ilu üheskoos. Samal korrusel saab lugeda ka Tanel Randeri illustratsioonide ja videoklipiga varustatud uurimuslik-poeetilist esseed «Võõrandumise kroonika Läänemere idakaldalt», mis vaatleb autori kodupaika kolonialismi ajalooga kriitiliselt suhestudes. Norra riigi vähemuste rõhumise teemal on üles pandud lakoonilised, kõhedalt ilusad joonistused saami kunstnikult Silje Figenschou Thoresenilt.
Belgia kunstnik Bram Demunter mõtestab kuuluvusvajadust maastikumaalil, kus paatides inimesed maabuvad utoopilisele tõotatud maale. Tervel korrusel segunevad isiklikud kogemused poliitiliste sekkumiste ja semiootiliste välgunooltega; teaduslik-ratsionaalsed seosed meelepikenduslike fantaasiasööstudega (näiteks Adam Avikaineni krüptiline ja üsna häiriv installatsioon, mis asub omaette toas ning vajab kõigist näituse töödest vist kõige pikemat sisseelamist).
/nginx/o/2019/09/22/12584872t1h7803.jpg)
/nginx/o/2019/09/22/12584870t1ha882.jpg)
/nginx/o/2019/09/22/12584873t1hf0d2.jpg)
Kolmandal korrusel võib näha Marika Aru ja Francisco Martínezi uurimuslikku väljapanekut Eesti kaevanduspiirkondadest ja keskkonnamõjudest, mida looduse ekspluateerimine endaga kaasa on toonud. Lummava lihtsusega kujutavad ka belglane Maarten Vanden Eynde ning kongolane Edmond Musasa oma akrüülmaaliseerial «Materiaalne aines» keemiliste elementide (kuld, hõbe, uraan jm) kaevandamise, töötlemise ja kasutamise ajalugu. Elementide vaikus on ühtlasi ka elementide kõu.
Tallinna Fotokuu avanäitus EKKMis on teravalt kriitiline, ajakohane ja intellektuaalselt stimuleeriv, keerukast teemapüstitusest hoolimata ligipääsetav ka kunstikaugele külastajale.
Kolmanda korruse kolmest dokfilmist on kõige mõjusam ehk USA kunstniku Angela Andersoni ja kreeklase Angela Melitopoulose tehtud pooletunnine Kreeka Haldiki piirkonna avatud kullakaevanduse keskkonna- ja sotsiaalsete mõjude teemaline teos «Katastroofi kaevandades I». Et kolmas korrus käsitlebki temaatilised pigem majanduslikku omamisiha, on sealsed tööd näituse kõige kapitalismikriitilisemad, raevukamad ning otseselt vastupanule õhutavamad.
/nginx/o/2019/09/22/12584876t1hb32f.jpg)
/nginx/o/2019/09/22/12584874t1h5f68.jpg)
Kogu näitus on tegelikult ideoloogiliselt tugevasti vasakule kreenis (ehkki minu poolest võiks rohkemgi olla), üliteravalt antikapitalistlik, rahvusromantika ja rahvusriikluse suhtes kohati lausa lõikav. Tahtmata teha ülekohut teostele, mis siin arvustuses käsitlemist ei leidnud, võib vaid julgustada Fotokuu avanäitust ise külastama minna. See on näitus, mis aitab mõista, et rahvusest või territoriaalsest kuuluvusest olenemata on meil kõigil inimestena oma osa ja vastutus tuleviku kujundamisel.
ARVUSTUS
Kaasaegse kunsti biennaali Tallinna Fotokuu avanäitus «Kui ütled, et kuulume valgusesse, kuulume äikesesse»
20 oktoobrini EKKMis
Kuraator Heidi Ballet
Kunstnikud: Marika Agu & Francisco Martínez, Angela Anderson & Angela Melitopoulos, Jonathas de Andrade, Adam Avikainen, Cian Dayrit, Bram Demunter, Konstantinos Doumpenidis, Silje Figenschou Thoresen, LaToya Ruby Frazier, James T. Hong, Edith Karlson, Ana Mendieta, Tanel Rander, Maarten Vanden eynde & Musasa, Ana Vaz & Tristan Bera
:format(webp)/nginx/o/2019/08/05/12439428t1hb8c4.jpg)